Mutt (Talpa europaea). Foto: Didier Descouens / Vikipeedia
Euroopa mutil, keda rahvasuu ka mullamutiks või lihtsalt mutiks kutsub, paistab olevat hea aeg. Musti mullakuhilaid kerkib koduaias, aga neid võib näha ka teepervel ja põllupeenral, isegi kalmistul.
Miks neid on nii palju? Kas ühte aeda mahuvad ära nii aiapidaja kui ka mutt või käib nende vahel halastamatu sõda? Vastab Tartu ülikooli zooloogiamuuseumi kuraator Andrei Miljutin, kelle kitsam eriala on närilised.
Miljutini sõnul tekib igal kevadel tunne, et mutte on eriti palju. See aga pole päris tõsi. Mutid tegutsevad ka lume all, paiskavad mulda käikudest välja ja kui lumi sulab, tundubki, et neid on rohkem, kui suvel oli. Suvel mutihunnikud lagunevad, kasvavad kinni ja inimesed ei näe neid nii palju.
Muttide arvukust ei ole uuritud ja seepärast ei oska ka Miljutin öelda, kas neid on viimasel ajal rohkem siginenud.
Igat mullahunnikut ei saa panna muti süüks. Meil on kaks looma, kes ajavad mullahunnikuid: mutt ja mügri ehk vesirott. Mõlemad on head kaevajad, teevad pikki käike. Käike on neil vaja, et toituda, aga nende toidulaud on täiesti erinev.
Mügri on taimetoiduline, ta sööb juuri ja mugulaid, võib süüa ka lehti ja võrseid.
„Mügri on huvitav liik,” ütles Miljutin. „Ta on kohastunud korraga eluks nii pinnases kui ka vees.”
Veest leiab mügri endale toitu, talle meeldivad mahlakad vee– ja kaldataimed. Vesi annab ka turvalisust.
Mutt on loomtoiduline: tema sööb vihmausse, putukavastseid jt selgrootuid, aga ta võib nahka pista ka hiirepoja.
„Kui porgandid on peenras näritud, siis on tegemist mügriga,” ütles Miljutin.
Mügri võib mõne noorema õunapuu juured nii ära süüa, et puu saab kergesti maast välja tõmmata. Mügrile meeldivad peened ja noored juured. Mügrid varuvad juurikaid ka talveks. Nad võivad oma kambrisse tarida üsna palju kartulimugulaid.
Mutt ja mügri saavad elada seal, kus pinnas on pehme ja kus saab käike kaevata. Liivane pinnas on pude, see neile ei sobi. Ei sobi ka kuiv savine pinnas — sinna on käike raske uuristada ja pealegi pole seal midagi süüa.
Mügrit ei kutsuta mitte juhuslikult vesirotiks — ta eelistab elu veekogu kallastel. Ta ujub ja sukeldub. Talvel ei ole mügri veekoguga seotud. Talve veedab ta pinnases.
Muti ja mügri pesakambrid on sügaval maa all, aga toitumiskäigud on maapinna lähedal, 10–20 cm sügavusel. Mügrid liiguvad sellel kõrgusel, kus on taimejuured, allapoole ei ole tal mõtet kaevata.
Ka mutil ei ole toitumiskäigud sügaval. Kui aga juhtub ette koht, kus pinnas on kõva, nt teerada, läheb ta sügavamale ja tuleb tee alt läbi. Talvel on käigud sügavamad, sest pinnas külmub. Mutt ja mügri on ka talvel aktiivsed, talveund neil ei ole.
„Inimesed on tulnud nende territooriumile, mitte vastupidi,” kaitses Miljutin mutti ja mügrit. „Inimesed tahavad neist vabaneda, aga lihtne see pole.”
Mutte ja mügrisid püütakse lõksudega, peletatakse vibratsiooniga. Mügri vastu kasutatakse ka mürki. Miljutini sõnul peletatakse mügrit veel sibulalõhnaga, aga kui mõjus see on, ta ei tea.
Setu talumuuseumist on Miljutin kuulnud, et parim viis muttidest lahti saada on hobuste karjatamine. Kohast, kus karjatatakse hobuseid, mutid kaovad. Miljutini sõnul võib põhjus olla selles, et hobune vajutab kõndides käigud kinni.
Mutid on erakliku eluviisiga. Neil on oma territoorium, 300–3000 m2 suur.
Mügrid elavad seevastu koos nagu ühele närilisele kohane.
Mutil peret ei ole. Ema juures elavad pojad 1,5 kuud, seejärel otsivad nad endale uue elupaiga. Kui nad rändama hakkavad, on neid teinekord teedelgi näha. Et mutilapsed on maapinnal abitud, saab neid palju hukka.
Mutte püüavad kassid, aga mõnikord ka koerad. Nad ei kaeva mutti maa seest välja, vaid püüavad nad kinni ajal, mil mutid on maapinnale tulnud. Seda juhtub tihtipeale.
Nii mutt kui ka mügri paljunevad kiiresti. Mügril on aastas mitu pesakonda, tiinus kestab 20 päeva.
Muti paljunemistempo on aeglasem, tal on aastas 1–2 pesakonda. Poegi on mõlemal enam–vähem ühepalju, 2–7.
Mullahunnik on ühe muti töö, aga üks mutt ajab välja palju hunnikuid, sest käiku kaevates peab ta ju mulla eest ära lükkama ja „ladustama”. Eriti suure hunniku teeb mutt oma pesa kohale. Pesa teevad nad turvalisse kohta, kivi või puu alla, ja kuhjavad peale kõvasti mulda.
Mis mõttega on mutid ja mügrid ilma loodud? Selliseid küsimusi Miljutin endale zooloogina ei esita. Ütleb hoopis: nad on toredad loomad.
„Loomad püüavad lihtsalt ellu jääda,” ei ole Miljutin nende peale pahane.
Miljutin ei saa neid lohutada, kes ei taha muti ja vesirotiga enam ühte aeda hästi ära mahtuda. „Neist loomadest on raske lahti saada,” ütles Miljutin. „Kui see ka õnnestub, võivad naaberaladelt uued tulla.”
Kuidas teha vahet mutil ja mügril
- Mügri on mutist suurem, ta on roti suurune, tüve pikkus u 20 cm.
- Mügri on näriline, tal on närilise hambad: kaks suurt lõikehammast all ja üleval. Tal on silmad peas, kuigi karvade sees. Kõrvalestad on olemas. Käppadel on küünekesed nagu rotil. Saba pole nii pikk ja paljas nagu rotil.
- Mutt on rotist veidi väiksem, u 15 cm pikk.
- Mutt on terava koonuga, silmad ei ole nähtavad, need on taandarenenud ja nii pisikesed, et neid ei näegi. Päris pime ta ei ole, aga ega ta suurt näe.
- Mutil ei ole kõrvalesti. Esikäpad on tal laiad nagu labidad. Saba on lühike. Hambad on pisikesed ja teravad.
