Euroopa Liidu kriitikuteks on tihti samad inimesed — need, kes kritiseerivad, et üha rohkem võimu koondub Brüsselisse, ja ka need, kes kritiseerivad, et Euroopa Liit teeb suhetes Venemaaga liiga vähe, kirjutab Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunik Erkki Bahovski.
Kriitika muutus eriti tugevaks pärast seda, kui Euroopa Liit kehtestas Venemaa vastu sanktsioonid — need olevat liiga väheste inimeste vastu suunatud ega panevat Moskvat oma meelt muutma.
Kui keegi teaks, mis täpselt paneks Moskvat meelt muutma, oleks elu päris ilus. Euroopa Liidu poliitikud, sh Eesti välisminister Urmas Paet on rõhutanud, et otsusele jõuti 28 liikmesriigiga, st Euroopa Liidu ühtsus Venemaa küsimuses maksab ka midagi. Parem ühtne otsus kui mitte midagi. Võib kõlada õõnsalt, kuid meenutagem, kuidas vaieldi Euroopa Liidus kuude viisi järgmise eelarvekava üle. Venemaa asjus jõuti kokkuleppele mõne päevaga.
Kas aga kriitikud võiksid mõelda sammukese kaugemale? Esimene, väiksem samm, oleks kujutada ette, et Euroopa Liidul on üks ühine välisminister. Ja kaitseminister. Seega ka üks välisministeerium ja kaitseministeerium — otsused sünniksid kiiremini ja paindlikumalt kui seni. Paraku tähendaks see, et Euroopa Liidu liikmesriigid peaksid loobuma iseseisvast välis– ja kaitsepoliitikast, st andma enam suveräänsust Brüsselile.
Teine, suurem samm, tähendakski võrdlust Nõukogude Liiduga, st kujuteldavat olukorda, kus Euroopa Liidul oleks oma armee. Nii nagu Nõukogude Liidus nii võiksid siis kutsealused teenida kus tahes Euroopa Liidu riigis — kui eesti poisid saadeti teenima Gruusiasse, siis miks mitte Euroopa Liidus Hispaaniasse. Olekski ühine armee, keeltega saaks hakkama — sellekohane kogemus on nii Šveitsil kui ka ajalukku vajunud Austria–Ungaril, kus suutis armee keelte kirevusele vaatamata võidelda.
Ilmselt on lugeja juba peast kinni haaranud. Euroopa Liidu kriitikuteks on aga tihti samad inimesed — need, kes kritiseerivad, et üha rohkem võimu koondub Brüsselisse, ja ka need, kes kritiseerivad, et Euroopa Liit teeb suhetes Venemaaga liiga vähe. Vastuolu on karjuv, aga sellest aru ei saada.
Kevadel (Eestis 25. mail) on Euroopa Parlamendi valimised. Juba on kuulda ennustusi ja hääli, mille järgi võidavad need äärmuslased. On tõsi, et majandus– ja rahanduskriis pani Euroopa Liidu ja selle poliitikud äärmiselt tõsiselt proovile. Palju poliitikuid oli sunnitud tagasi astuma või kaotas valimistel. Populaarsust said juurde äärmuslased, kes unistavad Euroopa Liidu lagunemisest. Mida aga hakkaksid Euroopa riigid ilma Euroopa Liiduta peale suhetes Venemaaga?
Sestap pole imestada, et Venemaa kasutab säärast olukorda ära. Pole juhuslik, et Krimmi saabusid nn referendumit vaatlema Euroopa äärmuslased. Euroopa Liidu nõrgestamiseks on kõik vahendid lubatud.
Vaevalt et nüüd äärmuslased suudaksid paralüseerida Euroopa Parlamendi töö (sellist ülekaalu neile veel ei ennustata), aga tendents on murettekitav. Kui Euroopa Liidus peaks puhkema uus majanduskriis, saaks Euroopa ühtsus suure hoobi.
Vastus — ja ka vastus Venemaale — peitub läbipaistvuses, demokraatliku defitsiidi kaotamises ja kodanike usalduse taastamises. Kuidas seda täpselt teha, on miljoni dollari küsimus, kuid kui ebakindlus tuleviku ees ja majandusliku kitsikuse väljavaade jätkuvad, ei saa asja ka Euroopa Liidu ühtsusest.
Muidu jääks Euroopale taas statisti roll, nagu see oli külma sõja ajal, mil maailma hegemoonia pärast madistasid omavahel USA ja Nõukogude Liit.
Praegu on mitmel pool maha öeldud, et uut külma sõda ei tule, aga meenutagem, et too vanagi, pärast Teist maailmasõda puhkenu ei tekkinud üleöö. See tekkis järk–järgult, koos kasvava arusaamaga, et nõukogulaste isu pole võimalik tavadiplomaatiaga kustutada.
Euroopa Liidul on veel suurem, põhimõtteline probleem, mis võib Ukraina kriisis hakata kummitama. Unistused oma armeest on toredad, aga kui pöörduda tagasi Euroopa Liidu lätete juurde, siis selle loomise taga seisis idee hoida ära sõda Euroopas. Teisisõnu, igavikku pidi vajuma Preisi sõjalise mõtleja Carl von Clausewitzi aksioom, mille järgi on sõda poliitika jätkamine teiste vahenditega. Ehk siis kolmandat korda äraseletatuna: sõda kui poliitika instrument kadus. Kadus ka üldse sõjalise heidutuse kasutamine.
Nüüd aga peaks Euroopa Liit asuma ikkagi sõjaväge looma. Selget vastust siin ei ole, aga kas ei teki oht, et sõjalise instrumendiga harjunud poliitikud hakkavad sellest mõtlema ka Euroopa Liidu sees.
Kui juba armee on olemas, saaks ehk Euroopa Liidu sisesed vaidlused ka jõuga või sellega ähvardades lahendada?
Siis saabuks Euroopa Liidu lõpp ja eeskätt satuksid löögi alla Eesti–sugused väikeriigid, kellel pole jõupoliitika maailmas midagi teha ja kes võivad heal juhul eksisteerida vaid suurriikide armust, kuid kes peavad arvestama oma olemasolu lõpuga niipea, kui suurriigid on otsustanud midagi omavahel kokku leppida.
Mitu autorit on juba avaldanud arvamust, et Venemaa agressioon Ukraina vastu on senise rahvusvahelise korra lõpp. See ei tähenda, et senistest reeglitest tuleks Euroopas loobuda. Mida Euroopa Liit saab teha, ongi suurendada oma ühtsust ja otsida vastuseid Venemaale koos kogu Lääne tsivilisatsiooniga. Sisemine areng ja paindlik transatlantiline koostöö on võtmesõnad, mis praegustes oludes edasi aitavad.
Erkki Bahovski, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunik
Artikkel esindab Erkki Bahovski isiklikke seisukohti.
