Igor Gräzin: Euroopa Liidul on vitsaviga

Koos mitmete oma kolleegidega olime me Eesti europoliitika suhtes algusest peale veidi skeptilised ja ütlesime juba siis, et enne Europa Liitu astumist oleks vaja läbi rääkida meie õigused ja tingimused, millistel me sinna läheme, kirjutab riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige Igor Gräzin.

Esimene lihtne ja pisike näide: Soome säilitas tollivaba tsooni ja maksud Ahvenamaal ja meie seda Naissaarel ei teinud. Ei viitsinud. Sellest, et põllumajandusest liitumisel juttu polnud, kirjutasime kah. („Eesti Päevaleht“ pani oma artiklile 2003.a. pealkirja: „Põllumeeste olukord võrdustub EL liikmesmaade põllumeeste omadega“. Kahjuks ei tea selle autorit, tahaks talle silma vaadata…) Et elektri hind turu avanemisel taevasse läheb oli kah teada, sest hinna toob vabaturu tingimustes alla konkurents ja seda, et elekter kohalike ametnike monopoliks jääb, oli näha juba siis. Jne., jne.

Ühesõnaga: Euroopaga liitumine oli hea asi küll, aga see ei tähenda, et Euroopa olnuks vigadeta, mis tänaseks aiva suurenevad.

Bürokraatia (üle 120 tuhande lehekülje seadusi!), tobedad instruktsioonid (viimane – tolmuimejate direktiiv – tolmuimeja ei tohi olla võimsam kui 700 vatti, st ta ei ime endasse isegi udusulge klaassiledalt põrandalt… muide, mis see EL asi on?), demokraatia puudumine (Saksa gaasifirma E-On juht, mis omab ka 1/3 Eesti Gaasist, ütleb Saksa valitsusjuhile, et Venemaaga ei tohi pahandada olenemata sellest, kuipalju ta naabritelt maad ära võtab, peaasi, et gaas jookseks) ja üldse – kes tänast Euroopa Liitu armastab? Rahvad? Töötajad? Valitsused? Noored? Vanad? Kes siis ometi?

Euroopa Liit on kihva keeratud hea idee. Kordan – justnimelt hea idee. Mis tähendab, et senise igatsorti lausa kiituslaulu asemel tuleks temaga tööle hakata ja heale ideele kui mitte vastavaks teha, siis teda parandada.

Mõned lihtsad asjad (mida pole lihtne teostada) – ühed riigid ei tohi prassida teiste arvel ja teised riigid ei pea maksma esimeste võlgu. Euroopa Liit ei pea tegelema asjadega, mis tegelikult ei olegi tema asjad – normaalseid lampe ära keelama, jänesepuuride põrandaid ja kanapuuride laiusi reguleerima jne.

Lõppkokkuvõttes on see naljakas. Kurb on aga see, kuidas EL tantsib Venemaa gaasi-pilli järele. Sellest saaks lahti siis, kui Euroopas tekiks mingi keskagentuur, kes oleks Venemaast tugevamgi siis, kui räägitakse läbi tarneid Euroopasse ja ka Eestisse.

Oleme ju märganud, et poes lähevad hinnad kallimaks ja kaubad viletsamaks, kuigi kriis oleks justkui möödas? Põhjus on imelihtne: suur osa ettevõtteid on läinud riigi kätte umbes nagu meie Eesti Energia ja konkurents on kadunud.

Selle asemel, et ühist tulevikku suunata, on hakatud… äritsema. Tulemuseks on vilets juhtimine ja armetu äri (jällegi Estonian Air pole erand vaid reegel).

Ühesõnaga: Euroopa Liit vajab olulisi uuendusi ja uusi inimesi. Muide, selliseid, kes pole EL-ist kunagi jumalust teinud, kuid on alati armastanud seda nagu oma last. Keda võib ja tuleb mõnikord tutistada või kellele pepu peale vitsa anda.

Igor Gräzin, Riigikogu liige (Reformierakond)