Eesti inimene usaldab Euroopa Liitu ja ühisraha rohkem kui keskmine Vana Maailma elanik. Kuigi viimaste aastate elu ei ole olnud meelakkumine, usuvad eestlased, et hakkab minema ilusamaks.
Vahest kõige positiivsem oli inimeste kasvanud usaldus Euroopa Liidu vastu. Kui kriisiaastail läks usalduskõver pidevalt allamäge, jõudes põhja ehk 46 protsendini 2012. aastal, siis uuringu tegemise ajaks ehk 2013. aasta sügiseks oli see roninud 56 protsendini. Muljetavaldav tõus, sest Euroopa Liidus keskmiselt usaldab ühendust vaid 31 protsenti vastanuist.
2013. aasta sügiseks oli kõrgele kasvanud ka Eesti kodanike toetus ühisele rahapoliitikale — 76 protsenti. Euroopa Liidu keskmine toetus ühisele rahapoliitikale oli 52 protsenti ehk üle 20 protsendi vähem.
TNS Emor märkis oma kommentaarides, et toetus ühisele rahapoliitikale ongi üldjuhul euroala liikmesriikides. Eestis on hirmud euro ees võib–olla kadunud.
Kui kodanikelt küsiti, missugusel alal ootavad nad Euroopa Liidult enim abi, oli 26 protsendi ehk kõige suurema osa vastanute arvamus, et elukvaliteedis. Teisele kohale platseerus 14 protsendiga võrdsus, õigus ja rahu. Oluline on ka teada, et Eesti kodanike ühtekuuluvuse alused Euroopa Liidus on kultuur (31%), majandus (28) ja sport (23).
Tervikpilti iseloomustades võib öelda, et Eesti kodanikud näevad tulevikku mõnevõrra optimistlikumalt kui alles mõni aeg tagasi ja on tegelikult hulga positiivsemalt meelestatud kui Euroopa keskmine elanik.
Mida selle teadmisega peale hakata? Kas pole Eesti meedia täis teateid pidevaist hädadest, vaesusest, väljarändest ja muust sellisest? Kuidas on üldse võimalik oodata neis oludes paremat elu?
Veidi polemiseerides saabki öelda, et alati leidub keegi, kes kahtleb uurimistulemustes niipea, kui need näitavad midagi positiivset. Küll aga pole uurimistulemustes kunagi kahtlust, kui kõverad on allapoole.
Usutavasti ei tee Eesti inimesed saladust, et elu pole viimastel aastatel olnud meelakkumine, ega kanna roosasid prille. Peamiselt puudutasid TNS Emori küsimused ootusi ja usaldust. Ehk siis tegelikult ütleb Eurobaromeetri uuring, et inimesed usuvad nüüd paremaisse väljavaadetesse kui alles mõni aasta tagasi. See ei tähenda veel ilusamat elu. Kuidas sobitub siia pilti Euroopa Liit?
Klassikaliselt, võiks vastata. Euroopa Liit pakub oma inimestele turvalist ühiskodu, mis on mingigi pelgupaik maailma hädade eest. Kõik võib muidugi muutuda, kuid kui vaadata, kui kiiresti võib olukord halvemuse poole minna näiteks Ukrainas, siis on EL tõesti kui kindel linn ja varjupaik. Kiiev on Eestile lähemal kui Brüssel ja kui peale inimohvrite võtta arvesse ka Ukraina pankrotiohtu ja grivna kursi kukkumist, saab selgeks kindla rahapoliitika ja stabiilsuse tähtsus.
Tõsi, sügiseks 2013 polnud sündmused Ukrainas veel arenenud niikaugele, kuid Süüria, Kesk–Aafrika Vabariik ja Egiptus olid teised kriisikolded, mis andsid maailmale kõneainet.
Võib ju küsida euroskeptikuilt vastuküsimuse: kui Euroopa Liit on ikka nii õudne, siis kuidas seletada ukrainlaste soovi kunagi Euroopa Liitu saada. Meenutagem, et Ukraina revolutsioon sai alguse asjaolust, et Ukraina toonane president Viktor Janukovõtš ei allkirjastanud ELi–Ukraina vabakaubanduslepingut.
Euroopa Liit on endiselt kõrgendatud ootuste allikaks nii enda sees kui ka väljaspool. Alles 20 aastat tagasi möllas Balkanil julm sõda. Nüüd on aga Euroopa Liiduga ühinenud endise Jugoslaavia riigid Sloveenia ja Horvaatia ning põhimõtteliselt liiguvad liikmesuse poole ka Serbia ja teised endise Jugoslaavia riigid.
Ootused annavad riigisisese sõnumi, et inimesed loodavad Euroopa Liidult elukvaliteedi paranemist. Muud uuringud on tegelikult näidanud, et elukvaliteet ongi Eestis paranenud. 1990. aastail tegid inimesed rohkem tööd ega kulutanud palju vabale ajale. Nüüd hakkab see muutuma.
Probleem on selles, et Eesti inimesed soovivad Euroopale järele jõuda ega pea enda elukvaliteeti veel Euroopa omaga võrreldavaks. Lisatagu siia kriisiaastad, mil Euroopa keskmisele elatustasemele järele roninud kõver taas Eestis allapoole sööstis.
Tunneli lõpus aga paistab valgus: kõver on taas hakanud üles liikuma ja jõudnud umbes 70 protsendi piirimaile Euroopa Liidu keskmisest. 2001. aastal oli see alla 50 protsendi.
Eks ootused realiseeru ka poliitiliseks tegelikkuseks, kui sel aastal peetakse Euroopa Parlamendi valimised. Eestis toimuvad need 25. mail ja võidujooks kuuele Eesti kohale on juba alanud. Eestis pole tähelepanuväärseid äärmusjõude, mis eksisteerivad aga mujal Euroopas. Ka Eurobaromeetrist selgus, et Euroopas keskmiselt pole inimesed sugugi nii optimistlikud kui Eestis. Liikvel on kõikvõimalikud ennustused: et äärmuslased võtavad Euroopa Parlamendis kõvasti kohti juurde, et nn peavooluparteid saavad oluliselt lüüa jne.
Elame–näeme. Alguse juurde tagasi tulles: avaliku arvamuse küsitlused annavad poliitikuile põhimõttelise suuna, mille nimel tasub töötada. Poliitika ja diplomaatia on juba kord selline hall ala, kus kõike ei saa teha avaliku arvamuse küsitlustest lähtudes, sest muidu oleks see populism. Väga kaugele ei jõua ka need, kes rahva arvamust millekski ei pea (Ukraina!) või kes talitavad üksnes oma kõhutundest lähtudes. Mõistlik on hoida tasakaalu küsitluste ja otsuste vahel ja nii on ka hea teada, mida inimesed arvavad ja ootavad.
Erkki Bahovski
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse teabenõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke seisukohti.
