2. märtsil andis Reformierakonna üldkogu heakskiidu minule kui erakonna võimalikule peaministrikandidaadile pärast Andrus Ansipi tagasiastumisotsust. Sellest alates on toimunud palju kõnelusi erakonna juhtimisel moodustatava tulevase valitsuse üle. Pikki arutelusid on peetud Sotsiaaldemokraatliku erakonna kui võimaliku tulevase partneri esindajatega. Me oleme jõudnud päris kaugele. Läbirääkijate meeskond on ära teinud suure töö ja mul on alust arvata, et Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik erakond moodustavad peatselt hea ja rahva ootustele vastava koalitsioonivalitsuse.
Kahjuks on selles protsessis üks segav asjaolu.
Juba sellest hetkest, kui kellelgi tuli pähe, et minust võib saada tulevane Eesti Vabariigi peaminister, alustati meediakampaaniat. Eriti hulluks on asi läinud nüüd. Pole mingit alust arvata, et see kampaania ei jätku.
Sellega seoses on kujunenud olukord, kus selle asemel, et tegelda Eesti elu puudutavate otsustega, kulutame nii mina kui ka minu ustavad abilised lõputult aega, et vastata süüdistustele, kahtlustustele, igasugustele küsimustele, saades lõpuks ikka hinnangu – „seletused polnud piisavad“. Sellises olukorras ei saa peaminister efektiivselt töötada. Selline olukord on koormaks erakonnale, valitsusele ja ka koalitsioonipartnerile.
Olen korduvalt soovitanud inimestele, kes sellisesse olukorda satuvad, kõrvale astuda. Teen seda nüüd ise.
Ma loobun Andrus Ansipi poolt mulle pakutud ja erakonna poolt heaks kiidetud peaministrikandidaadi rollist.
Minu otsuse on minu perekond täielikult heaks kiitnud. Keegi pole rauast. Ma tahan veel elus midagi huvitavat korda saata.
Siim Kallas
