Pärast iseseisvuse taastamist paistis Eesti silma julgete reformidega. Neist saadud algkiirendusega oleme nüüd rahvusvahelise kogukonna ja kõigi olulisemate organisatsioonide täieõiguslikud liikmed. Soovime olla innovaatiline ja edukas tarkade otsuste maa. Samas esitab uus aeg meie riigile uusi väljakutseid.
Palju räägitakse poliitika avamisest ja suuremast kaasamisest. Selle kõrval vajab julget revisjoni meie riigi töökorraldus. Eestil kui väikeriigil on vaja paljuräägitud riigipidamise reformi, mis hõlmaks riigi kõiki juhtimistasandeid. Selle reformi üheks nurgakiviks peab olema ka haldus-territoriaalne reform — oma varsti juba paarikümneaastase „habemega” ettevõtmine, mis on muutunud pigem sõna „reform” paroodiaks.
Targa ja tõhusa riigi aluseks peavad olema võimekad kohalikud omavalitsused, mis esindavad kogukonna ühishuve ja loovad uusi arenguvõimalusi, aitavad vähendada inimeste väljarännet ja Eesti muutumist pealinnakeskseks.
Paraku sõltub enamikust meie omavalitsustest üha vähem, samas kui raha kulub kohaliku bürokraatia ülalpidamiseks üha rohkem. Väikevallad on killustunud ja tekitavad elanikele paratamatult kunstlikke piiranguid igapäevaelu korraldamisel, muutes muuhulgas keeruliseks oma lapsele sobivaima kooli või lasteaia valimise, kvaliteetse sotsiaalabi saamise ning ühistranspordiga liikumise.
Omavalitsused enamasti ei ole võimelised ergutama tööhõivet ja kohalikku ettevõtlust ega suuda olla võrdseks partneriks ettevõtjatele.
See kõik toetab inimeste ümberkolimist suurtesse keskustesse, suurendades omavalitsuste toimetulekuraskusi maksumaksjate vähenemise tõttu. 215 kohalikku omavalitsust on väheneva ja vananeva rahvastikuga Eesti riigile ja inimestele üle jõu käiv struktuur, mis ei täida enam ammu talle pandud ootusi.
Nüüdseks on lõpuks valminud haldus–territoriaalse reformi läbiviimise pakett. On olemas plaan, mis arvestab ühiskonna muutustega ning lähtub Eestile kui väikeriigile pikemas perspektiivis ainuvõimalikust tõhususe nõudest. Kindlasti on selles teemasid edasiseks täpsemaks aruteluks, näiteks omavalitsuste koostöövormide või riigi keskvõimu ja omavalitsuse omavahelise funktsioonide jaotuse ja selle rahastamismudeli üle. Kuid pakutu on piisav alus reformi käivitamiseks.
Paraku on katkematu valimiskampaania taas varjutamas soovi selle tööga üleüldse edasi minna, mis toob kahjuks kaasa mitmeaastase igasuguse halduskorralduse kaasajastamise edasilükkamise. Taas on märgata varasemast tuttavat mustrit, kus lühiajaline poliitiline konjunktuur ja isiklikud huvid on võtmas võimust riigile elulise tähendusega reformivajaduse üle. Ärge laske seekord sellel juhtuda!
Teeme riigikogus esindatud erakondadele ettepaneku korrastada otsustavalt Eesti haldussüsteem. Alustagem muudatustega omavalitsustasandil, mille tulemusel kujuneks mingidki eeldused, et kõik meie kohalikud omavalitsused muutuks aktiivseteks ja võimekateks kohaliku elu ja ettevõtluskeskkonna edendajateks ning kvaliteetsete avalike teenuste pakkujateks.
Tugevad kohalikud omavalitsused peavad olema valitsusele võrdväärseks partneriks ning suutma tagada temaga koos elamisväärsed tingimused ja ühiskonnas kokkulepitud tasemel teenused igas Eestimaa nurgas. Tugevad kohalikud keskused kujunegu kohaliku arengu veduriteks ja regionaalarengu tasakaalustajaks.
Peame vajalikuks, et riigikogu võtab vastu veel 2014. aasta jooksul vajalikud otsused, et mitte kaotada väärtuslikku aega. Omavalitsusi kutsume üles mitte viivitama väljavalitud tõmbekeskustega liitumisega. Kõigil tasandeil tuleb teha vajalikud otsused eesmärgiga, et järgmised kohalikud valimised 2017. aastal toimuks juba uutes ja tugevates omavalitsustes. See oleks riigimehelik samm, mida Eesti vajab.
See on avalik üleskutse ning me loodame, et seda toetavad veel paljud inimesed.
Raivo Vare
Jüri Raidla
Jaak Leimann
Üleskutset toetavad:
Olari Taal
Jüri Käo
Viljar Arakas
Allan Martinson
Valdo Kalm
Ülo Pärnits
Rivo Noorkõiv
Peeter Jalakas
Erkki Raasuke
Jaan Männik
Heido Vitsur
Ülo Kaevats
Mait Palts
Garri Raagmaa
Erik Terk
Marika Valk
Heinz Valk
Mihkel Oviir
Andres Arrak
…. kindlasti rohkem neid,kes tahavad vähemalt vallatasandil omi asju ise otsustada. Sest riigi tasandil ei otsusta Eesti valitsus peale kodakondsuse ja tegevuslubade andmist eriti midagi. Isegi metsloomade laskmise kvoodid otsustatakse Moskvas,vabandust,nüüd siis Brüsselis.Kunagi liideti politseiprefektuurid. Küsisin siis oma tuttavalt,toonaselt Haapsalu prefektilt,et on seda tarvis ja miks? Ta vastas,et eks poliitikuid toetavad ärikad tahavad oma antud pappi tagasi (igasugu riigihangete jm. tellimuste kaudu)….
Päris suur hulk toetajaid 🙂