Hommikul kuulsin raadiost, et meie esivanemad olevat olnud kalad. Kohe meenus, kuidas jääkuubikute vahel meres ulpisin kui kala vees. Vähemalt võin oletada, et kala vees tunneb end kui kala vees.
Käisime piirivalvega jääst läbi kukkumas, neile olid need tõsised päästeõppused, ettevalmistus õnnetuse õnnelikuks lõpuks. Kõndisime jääl avamere poole, seljas kummalised kostüümid, mis pidid vett hoidma ja meidki vee peal hoidma, kummist peakate oli tugevalt ümber lõua kinni, jalas mõned numbrid suuremad saapad.
Jää oli täis imetabaseid mustreid, tajud rääkisid skafandritest ja teistest planeetidest. Libisesime mustritest üle ja läbi, fotograaf oli vaimustuses. Selliseid mustreid ei olnud mäletatavasti kumbki näinud ja siis veel need kivid, millel jäärõngad ümber, nagu kosmosetaldrikud.
Struktuur laguneb
Siis tuli see saatuslik koht, kus struktuurid hakkasid lagunema, jää ei olnud enam koos, vaid ulpis tükkidena vees, ja sinnapoole me kindlameelselt suundusimegi. Üsna harukordne missioon — läbi kukkuda! Tänapäevases edule suunatud maailmas jääd enam ei eksisteerinud ega ei olnud kunagi eksisteerinudki. Reaalsemaks said lood hoopis teistest aegadest, kus Osmussaare poisid üle ujuvate jääpankade jala mandril leeris käisid. Riskisid oma eluga, nagu kalamehed Peipsil seda iga talv teevad, aga meil oli ohutu.
Mõned meetrid enne, kui piirivalvur Riho Kuusklaid jääst läbi prantsatas, muutusid mu sammud üha ettevaatlikumaks. Jalad tõrkusid ega olnud nõus edasi liikuma, päike paistis ikka edasi, nagu ta oli seda teinud läbi rahude ja sõdade.
„Enesekindlamalt, nagu ei teaks, mis juhtub,” hüüdis Vallo Vilta.
„Äkki kukun näo puruks,” hõikasin vastu.
Olin kindel, et kukkumine on järsk, kiire ja ohtlik ning võib lõppeda, mõni karm kriim näos. Ootustele vastupidi vajusin jääst läbi aeglaselt, pehmelt ja jalad kõigepealt. Vallo õpetas, et kui välja ronida, siis ikka sinna poole, kustpoolt tulid, kus jää veel kannab.
Vesi oli ümberringi ja jää, nüüd tuli käed küünarnukini jääle sirutada, jalgadega ujumisliigutusi teha, et kiiremini välja ronida ja mitte põhja vajuda.
Seda oleksin kindlasti teinud, kui olnuks külm, paha ja märg olnud, aga see kostüüm siin oli nii soe ja veekindel ning hoidis ka vee peal. Jääkamakad ja meri, kuskil kauguses luiged ja Vormsi, venitasin end pikaks ja laiaks. Kostüümita oleksin umbes kümne minutiga alajahtunud, võimetu liigutama ja arvavatasti teadvuseta.
Mõtisklus meres
Nüüd aga oli aega isegi mõtisklusteks, vees oli hea. Veidi tundsin austust jääsuplejate vastu, kellel keha kui teras ja kes ei pea seda +4 kraadist vett miskiks. Siis ma mingit seost kaladega veel ei leidnud ja hea oligi.
Piirivalve koosseis alustas õppusi jääkelgul, Küllike Sinisalu ja Riho Kuusklaid katsetasid omi oskusi jääsupist läbi sõudmisel ja sumpamisel, nad läksid üha kaugemale ja kaugemale, õnneks kindlustas Vallo neid nööriga, millest ta nende kaugenedes järele andis. Kui nad tagasi jõudsid, olid nad väsinud, justkui maratoni maha jooksnud.
„Raske oli seal jääkamakate vahel liikuda,” rääkis Küllike elaval häälel. Kui kelgul oleks olnuks veel märgade riietega teadvusetu, loodetavasti elus õnnetuse ohver, oleks veel raskem olnud. Külm vesi on fataalse loomusega.
Päästjad olid väsinud ja läksime kohvipausile. Olin vahepeal mitu korda jääst läbi kukkunud, natuke vett oli krae vahelt sisse saanud, varbad külmetasid ja kinnastesse oli ka vett läinud, olin kampsuni varrukad kostüümi alt välja jätnud. Kui kaldale jõudsime, olid märjad varrukad kellukesteks jäätunud ja ühel rippus jääpurikas otsas.
„Täna on hea rahulik, vähemalt ei ole tuult,” ütles Vallo. Jääle minnes tuleks alati paksemad riided selga panna, sest tihtipeale on seal tuul.
Tee oli soe ja magus, vahetasin riided.
„Kas see mantel oleks mu põhja tõmmanud?” tahtsin teada. Vallo rääkis, et nad olevat isegi kuulivesti proovinud ega seegi allapoole ei kiskunud.
„Parem ongi kui on soojad riided seljas, need hoiavad sooja ja neisse jääb õhku sisse ja aitavad sind pinnal hoida, hoiavad vee liikumist ära ja loovad keha ja riide vahele sellise termokihi,” seletas Vallo.
„Harjutama peab pidevalt,” rääkis Küllike.
„Siis tuleb kindlustunne,” lisas Riho.
Õnnetuse korral tuleb varustus kordonist kaasa võtta ja see kõik võtab aega. Mida kiiremini kohale jõuda, seda parem. Õnneks talvel Haapsalus palju õnnetusi ei ole, mõnikord on seal mõned autod ja maasturid.
„Üks aasta oli, et ühed tulid Tallinnast ja tahtsid Hiiumaale sõita, vaatasid, et praam sõidab ees, praami järele on hea sõita, ei eksi ära ja sõitsid vakku,” kirjeldas Vallo üht neist õnnetustest.
Külm varvastes ei lubanud kauemaks jääda, jätsime erksameelsed piirivalvurid vana piirivalve hoone ette soojendama ja sõitsime soojade seinte vahele.
Nende õppus jätkus ja veel panid nad südamele, et uisapäisa tundmatule jääle minna ei maksa. Kuigi nad ennast igaks puhuks ette valmistavad, pole jääaugust eluga pääsemine kergemate killast. Enne jääle minemist tuleks jääd tunda. Kõige nõrgem koht Haapsalus on Westmeri sadama ees, kus piirivalvurid on möödunud talvedel mõõtnud 5 sentimeetrit, kui mujal on olnud 25.
