Sirbi peatoimetaja konkurss kukkus läbi, sest see kukutati läbi. Nii Ivo Rull, Andres Ammas kui Ülo Mattheus on väljendanud seisukohti, mis mõtestavad kriitiliselt Eesti erakonnademokraatia olukorda. Vähe sellest, mõnel neist on otsest või kaudset pistmist Vaba Isamaalise Kodanikuga – „keskkomiteele” ohtliku isemõtlejate organisatsiooniga.
Aga nagu kinnitatakse, meil on vaja ebakonstruktiivse kriitika asemel konstruktiivset. Nii väljenduti ühe rühmituse visioonidokumendis, mis pidi sillutama teed uue peatoimetaja kohusetäitja tulekule (http://www.zaum.ee/2013/11/sirbi-visioonidokument.html). Millegipärast meenuvad mulle vestlused Aserbaidžaani presidendiga, kel oli kombeks jagada opositsiooni „ebakonstruktiivseks“ ehk halvaks ja „konstruktiivseks“, keda alles tuleb kasvatama hakata.
Küsimus polegi ainuüksi Kaur Kenderis ja ülitormakalt koondatud toimetajates. Kultuuriavalikkuse pahameele on see juba ära teeninud. Sest arusaam kultuurist hakkab kuidagi nihestuma, kui nii käiakse ümber Doris Kareva ja teistega. Aga sisulisem küsimus on see, kas peatoimetaja kohusetäitja on õigustatud tegema kaugeleulatuvaid struktuurimuutusi? Äkki üritaks ikkagi edasi minna konkursiga? Ja veel olulisem küsimus on, kas me saame usaldada konkursse, mida Eestis korraldatakse oluliste ametikohtade täitmiseks?
Korraldatakse konkurss, kõik on justnagu peab, aga siis öeldakse, et need kandidaadid ei sobi. Otsekui althõlma leitakse keegi, kes tuuakse esile väljaspool konkurssi, otsustuse korras. Aga althõlma juhitud konkursid murendavad usaldust ning kinnistub arusaam, et iga konkurss ongi vaid vormiline ja lõpuks määratakse ikkagi ametisse see, keda valdkonda kureeriv erakond seal näha tahab.
Aga järjest hullemaks läheb, Sirbi näide pole ju ainus. Rahandusminister ja kultuuriminister tahavad riigieelarve baasseadusega muuta ringhäälingunõukogu koosseisu. Ja selleks, et teha ruumi ministeeriumi kantslerile, kes mõni aeg tagasi just seoses kantsleriks saamisega nõukogu koosseisust taandus. Kakskümmend aastat on avalik-õiguslik ringhääling hakkama saanud poliitilise tasakaalustatuse ja eneseregulatsiooni põhimõttel, aga nüüd enam justkui ei saa!
Korraldaks vahelduseks mõne asja nõnda, nagu see on kohane edenenud demokraatiaga riikidele. Et inimesi ei tehta lolliks ja kultuuriinstitutsioonile jäetakse tema eneseväärikus.
Andres Herkel
www.herkel.net
Sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja konkurss mitte ei kukkunud, vaid kukutati läbi.
jajajah ja hr Ammas on tõesti parteipoliitikavaba kultuurikangelane 🙂