Siim Tiidemann: Maailma toiduolukord ehk kuidas lahendada näljahäda?

Siim Tiidemann,
Eesti esindaja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni juures

16. oktoobril tähistab maailm rahvusvahelist toidupäeva, mille puhul ilmus ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) iga-aastane toidujulgeoleku raport. Selgub, et globaalne näljahäda näitab märke taandumise poole, kuid probleeme on toidu kvaliteedi ja erinevate toitainete tasakaaluga.

2015. aastaks peab rahvusvaheliselt kokkulepitud maailma arengueesmärkide kohaselt nälja käes kannatavate inimeste osakaal maailma rahvastikus võrreldes 1990-1992. aastaga (24%) vähenema poole võrra. Toidujulgeoleku raportist selgub, et suurte pingutuste korral on eesmärk teostatav, sest tänaseks on jõutud ca 14%-ni, kusjuures 38 arenguriiki on soovitud olukorra juba saavutanud.

Nälga kannatavate inimeste koguarvu langus pole siiski olnud sedavõrd suur – 1 miljardilt 842 miljonile 2013. aasta lõpuks – et annaks põhjust rõõmustamiseks. Siin tuleb vaadata eelkõige rahvastiku kiiret kasvu probleemsemates piirkondades, eriti Sahara-aluses Aafrikas. Olukord Aasias on samas oluliselt paranenud.

Probleemid ja lahendused on sageli lokaalsed
Peamised edu võtmed on põllumajanduse saagikuse tõstmine, elanikkonna vaesema osa toetamine läbi sotsiaalprogrammide, investeerimiskliima parandamine, turgude toetamine ja toidukadude piiramine. Edu eeldab aga stabiilset poliitilist olukorda riikides. Äärmiselt oluline roll näljahäda vähendamisel on samuti välismaal töötajate poolt kodumaale saadetaval rahal, mille maht ületab nüüdseks kolmekordselt ametlikku arenguabi ja võimaldab vajalikke investeeringuid väiketootmisse.

Probleemid erinevad piirkonniti, aga sagedasemad on konfliktid ja sõjad, sõltuvus toidu impordist, monokultuurne eksport, kehv infrastruktuur ja turu puudumine olukorras, kus põllumajandus tugineb väiketootjatele, kes toodavad valdavalt enda majapidamise tarbeks. Samas on maailmaturu toidutoorme hinnakõikumiste ülekanne kohalikele tarbijahindadele üllatavalt tagasihoidlik. See tähendab, et nii probleemid kui ka lahendused näljahädale on sageli pigem lokaalsed.

Suurt tähelepanu tuleb pöörata kliimariskidele, mis seavad tihti ühekordsete sündmuste läbi (orkaanid, vihmad, põuad) ohtu aastatepikkuse töö näljahäda vähendamisel. Keskenduda tuleb siin eelkõige loodusressursside jätkusuutlikule kasutamisele.

Toidu kättesaadavus või kvaliteet?
Tervikuna on viimaste aastakümnetega maailmas paranenud nii toidu füüsiline kui majanduslik kättesaadavus. Neist esimene on seotud tootmise kogumahu ning turu ja infrastruktuuriga, teine aga üldise vaesuse vähendamisega. Päevas tarbitavate kalorite hulga kõrval on vähemalt sama oluline ka toidu kvaliteet ning mikro- ja makrokomponentide omavaheline tasakaal. Viimase jätkuvalt kehvale olukorrale viitab nt kängunud kasvuga laste osakaal mitmetes piirkondades, eriti Aafrikas.

Arengumaade tarbimisest moodustab teravili ning erinevad juur- ning mugulköögiviljad ca 60%, mille osakaal OECD riikide toidulaual küünib ca 1/3 – see tähendab, et toidu mitmekesisus erineb kordades, ehkki on ajas tervikuna mõnevõrra kasvanud. Eesti on FAO uuringutes paigutatud riikide hulka, kus on probleeme mikrotoitainete piisava tarbimisega, enamik Euroopast kannatab lisaks ka ülekaalulisuse käes.

Üleilmse toidupäeva seekordseks teemaks on valitud jätkusuutlikud toidusüsteemid. See on püüe tagada toidu tootmine nii, et kogu inimkonnale oleks tagatud piisav ja mitmekülgne toiduvaru ning ressursse kasutataks nii, et ka tulevased põlved saaksid söönuks. FAO roll on tagada kõiki osapooli hõlmav diskussioon, analüüsida olukorda, anda soovitusi ja juhiseid selliste süsteemide poole püüdlemisel. Kuivõrd globaalset sunnimehhanismi mõistlike lähenemiste kasutamiseks ei eksisteeri, langeb aga vastutus tulemuste eest endiselt riikide endi õlule.