Kui James Dalton koos Ühendkuningriigi bluusistaari Ian Siegaliga hakkas eelmise reede pärastlõunal Tallinnast Haapsallu Augustibluusile sõitma, ei oodanud ta, et kaubamaja ees Africa pubi terrassil esinemine talle tegelikult rõõmu teeks.
Aga tegi. Tugeva habeme ja välisilme järgi kiiruga seotud patsiga Dalton naelutas kaubamaja ette kuulama sadakond inimest. Ööpäev hiljem rõkkas publiku ovatsioonidest raudteejaama perroon.
Paljasjalgne bluusimees võlus häälepaeltest välja lõputuna näivaid noote nii lauldes kui ka suupilli mängides.
Kaudselt on James Dalton olnud Eestiga seotud 1989. aastast, mil tema juures New Jerseys elas Sven Raba — üks esimesi, kellel avanes võimalus Nõukogude Eestist Ameerikasse vahetusõpilaseks minna.
Nüüd Eestisse tulles võttis Dalton Sven Rabaga jälle ühendust.
Eestis on Dalton esinenud aga ka varem, 5–6 aastat tagasi. Ta töötas siis Helsingi–Stockholmi laeval trubaduurina.
„Tahtsin Eestis esineda, aga mul olid kaheks kuuks plaanid tehtud: märtsis laulsin laeval, aprillis pidin tuuritama Euroopas: Poolas–Tšehhis–Saksamaal ja Itaalias. Tahtsin siiski vahetusõpilase Sveni pärast siia tulla,” räägib Dalton.
„Niisiis vaatasin MySpace’i, mis tollal veel popp koht oli, leidsin sealt Eesti bluusibändi Bullfrog Browni, võtsin nendega ühendust ja küsisin, mida teha. Minuga võttis ühendust Andres Roots ja kutsus enda bändiga esinema. Pärast seda suhtlesime Andresega pidevalt, kuid uuesti kohtuda õnnestus alles nüüd siin.
Tema on põhjus, miks ma Haapsalus olen. Tänu temale laulan ma festivali ühel kõige ägedamal laval, ilmselt ühel meeldejäävaimal, kus ma kunagi esinenud olen. Täismajale, vapustavalt päikesepaistelisel päeval,” jutustab Dalton ja laiutab rõõmust käsi, justkui tahaks kogu päikesevalguse ja soojuse endasse imeda.
Bluusimängija: inimene, kel on palju öelda
Pärast lühikest tutvumist Haapsalu raudteejaama ajalooga ja praeguse võitlusega raudtee taastamise eest kinnitab Dalton, et toetab läänlaste ettevõtmist. Temale on rong erilise tähendusega.
„Ma elan New Jersey viimase rongipeatuse juures, mis tähendab, et New Yorgist sõidab sinna kaks tundi,” jutustab ta.
Sealsamas on ta üles kasvanud ja kui suurest reisimisest mahti saab, annab ka kodukohas kontserte.
„Kuidas saadakse bluusimängijaks?” küsin Daltonilt.
„Arvan, et bluusimängija on keegi, kes on palju reisinud, palju tundnud ja palju mänginud,” vastab Dalton.
„Kui sa pole näinud eriti palju maailma ega ka oma kodumaad, pole emotsioone kogunud ja oled elanud malbet elu, ei saa sa heast kitarrimänguoskusest hoolimata bluusiartistiks,” selgitab Dalton.
Ta selgitab, et tihtilugu ei tähenda bluusimängijaks olemine hea pillimees või laulja olemist, vaid seda, et sul on tunded, mida sa väljendada tahad. Tehniline kitarrimäng ei puuduta inimesi nii, nagu teeb seda südamest musitseerimine.
„See ongi bluusimängija: inimene, kel on palju öelda ja kes seda ka teeb.”
Eestist alustab Dalton Euroopa tuuri. Järgmiseks seatakse sammud Lätti, Leetu, Tšehhi, Poolasse, Saksamaale. Siis paar nädalat puhkust kodus New Jerseys ja edasi Ameerika tuurile: Utah, Nevada, Arizona, California ja Alaska.
„Niisiis alustan Ameerikas tuuri kõrbepiirkondadest ja reisin üle mägede, kanjonite — ilmselt lähen üheks pärastlõunaks ka Mehhikosse — ning lõpetan Alaskas, ühes suusakuurordis,” seletab Dalton ja joonistab käega õhku oma reisi trajektoori.
„Ma näen paari kuuga justkui poolt maailma,” lisab ta mõtlikult.
Poolsada katki mängitud pilli
Kahtlemata on Dalton võrdselt osav nii suupillil kui ka kitarril. Ta ütleb, et mängib hea meelega nii bluusi, folki kui ka souli, nooremana aga õppis hoopis ooperilauljaks.
Raudteejaamas esinemisel kulub Daltonil mõni aeg, et toolilt õige suupill leida.
Selgub, et tal on neid kaasas 14. Nimelt teevad kõik 14 pilli eri häält, õigemini on eri võtmes, niisiis ei saa samas loos lihtsalt ühega teist asendada. Daltoni esinemiste lõplik kava valmib aga alles kontserdi ajal. Teinekord ka kohapeal improviseerides.
„Tavaliselt lõpetan kontserdi looga „Back to the Jersey Shore”, aga midagi muud kindlat pole,” selgitab ta.
Et pill keset esinemist katki läheb, on muuseas väga tõenäoline. Daltonil on olnud sadu suupille, neid on ta katki mänginud üle 50.
„Algul hoidsin suupille alles, sest nad olid mulle kõik armsad. Nüüd enam mitte, sest neid koguneks lihtsalt nii palju. Samuti ei taha ma neid kellelegi kinkida. Tundub veider, et keegi tahaks endale midagi, mis on mu suus olnud. Võib–olla kunagi, kui ma kuulsaks saan, siis hakkan neid müüma,” räägib ta.
„Kas arvad, et sa ei ole praegu kuulus?” küsin.
„Ei teagi…” venitab Dalton vastuseks.
„Aga mille järgi sa selle hetke ära tunned, millal sa kuulsaks saad?” küsin edasi.
„Hea küsimus,” vastab ta muiates ja jääb mõttesse.
„Ilmselt oleneb sellest, millisel tasemel kuulsus sulle oluline on. Olen kaua aega muusikat teinud ja palju vaeva näinud, et inimesed mind näeks ja kuuleks. Mul on maailma eri paikades inimesi, kes mind teavad. Nii vaadates olen mingis mõttes kuulus küll.”
Dalton räägib ühe vastupidise loo. Kord käis ta sõbra heaks Nashville’i stuudios mandoliini ja suupilli mängimas. Üles lindistati laul „Beautiful”. Hiljem kasutati kõlanud meloodiat telesarjas „Dawson’s Creek” — ilma et Daltonit ametlikult asjasse kaasatud või talle meloodia eest makstud oleks.
„Arvan, et muusik peaks olema kunstnik. Tema töö aga ei ole inimesi kindlaid emotsioone tundma panna, vaid lihtsalt tekitada ükskõik millist reaktsiooni,” sõnab Dalton.
„Kui inimesed on kuulnud minu muusikat ja see meenutab neile midagi, on ettevõtmine õnnestunud,” jutustab ta.
Poolik laul võib saada lõpu Eestis
Pärast esinemist jäi bluusihabemik Haapsallu, et ülejäänud festivalist kuulajana maksimumi võtta. Siis sõitis ta Tallinna, et veeta aega kunagise vahetusüliõpilase Sven Rabaga.
„Arvan, et proovin saada mõnda stuudiosse, et laule salvestada või kirjutada,” lisab Dalton.
„Oled sa siis siin ka laule kirjutanud?” küsin.
„Alustasin üht lugu Ameerikas, aga tahan selle siin lõpetada. Võib–olla teen seda Tallinnas, kui saan rahulikult maha istuda, et sõnadele mõelda,” vastab ta.
Kui Daltonil oleks aega lõpetamata laulule mõelda Haapsalus, teeks ta seda raudteejaamas, mis on tema lemmikkoht väikeses kuurortlinnas.
„Usun, et tahaksin istuda keset perrooni ja olla vaikuses. Muusika on muidugi hea, aga kui siin kontserti poleks, istuksin ikkagi siin päikese käes,” räägib Dalton ja kordab rõõmsal näol uuesti: „Milline fantastiline päev on täna olnud!”
