Innar Mäesalu: Otsus kandideerida on isiklik

Maavanem püüab selgitada, miks ta otsustas kandideerida Lääne–Nigula volikokku, kuhu ta tegelikult minna ei kavatse: kandideerimine, kuid ühtlasi maavanemaks jäämine aitab tal võidelda raudteeliikluse taastamise ja valdade ühinemise eest.

Arvutiklaviatuuri ajendas mind enda ette haarama minu kui maavanema otsusest kandideerida lähenevail kohalikel valimistel uues, Lääne–Nigula vallas ja selle uudise avalikuks tuleku järel lahvatanud mõttevahetus.

Arvan, et olen Lääne Elu lugejaile võlgu mõningad oma mõtted.

See, et maavanemad, riigikogu liikmed ja lausa ministrid kandideerivad kohalikel valimistel omavalitsuse volikokku, on fakt. Kas see on õige ja õiglane? Ei võta seisukohta, sest iga selline otsus on kandideerija sügavalt isiklik otsus ja sellisena ka minu silmis aktsepteeritav.

Väike, aga oluline erinevus tuleb välja ühes nüansis. Nimelt on riigikogu liikmel õigus pärast valituks osutumist, kui ta ei soovi kohe riigikogu tööst loobuda, oma staatus kohaliku volikogu liikmena peatada, et siis sinna naasta pärast seda, kui töö parlamendis on lõppenud. Ilmselt paljud üle Eesti seda võimalust ka kasutavad. Maavanemal seda õigust õnneks või kahjuks ei ole.

Mina pean kohe valima — kas töö Lääne–Nigula vallavolikogus või jätkamine maavanemana. Kuna ma tegin alles hiljuti oma elus üsna suure muudatuse, tulles Läänemaale maavanemaks, siis sellest on tingitud minu soov jätkata tööd maavanemana ka pärast kohalikke valimisi, osutun ma siis valituks volikokku või ei. Jääb ainult küsimus: miks?

Oma maavanemaks oleku aja jooksul olen aru saanud, et väiksemate rõõmude ja murede kõrval on Läänemaa tuleviku — isegi mitte ainult arengu, vaid ellujäämise — heaks tähtsaimad kaks teemat.

Esiteks raudteeliikluse taastamine Riisipere–Haapsalu lõigul ehk kiire ja mugav ühendus tõmbekeskusega, mille mõju uue, Lääne–Nigula valla arengule on raske üle tähtsustada. Teiseks Läänemaa väikeste omavalitsuste ühinemine üheks või äärmisel juhul kaheks konkurentsivõimeliseks omavalitsuseks.

Mina kui Läänemaa omavalitsuste liitumise suur toetaja olin üsna pettunud Ridala ja Haapsalu seisukoha üle, et kui ühineda, siis ainult omavahel, sest see on kasulik mõlemale poolele. Nõus, on tõesti mõlemale kasulik, aga mis saab siis ülejäänud Läänemaast? Usun, et kui Ridala vald oleks liitumisprotsessiga siiski otsustanud kaasa minna, oleks seda teinud ka Haapsalu linn. Kas sel juhul oleks praegusel pildil midagi teistmoodi? Jah, ma ei peaks ennast ümber registreerima, et kasutada oma põhiseaduslikku õigust saada valitud.

Annan aga praegu kandideerimisega Lääne–Nigula vallas vägagi praktilisel moel märku, et nende kolme valla ühinemine on õige tee. Peale oma kogemuste ja teadmiste annan ma oma tagasihoidliku panuse uue valla eelarvesse ka maavanema palgalt laekuva tulumaksu näol.

See aga, et ma valituks osutudes ei hakka otseselt osalema volikogu töös, vaid jätkan maavanemana, annab mulle võimaluse jätkata parimal võimalikul moel nende Läänemaa kahe tähtsaima teemaga tegelemist. Ma ei tee sellise kaaluga otsuseid uisapäisa, ma mõtlesin enne päris põhjalikult, kas peaks üleüldse kandideerima ning kui, siis kus ja miks.

Mis aga puudutab maavanema kohalt riigikogu liikmeks minemist, siis ütlen kommentaariks niipalju, et olen tulnud elama ja tööle Läänemaale, olen sellega väga rahul ning vabatahtlikult siit Tallinna elama ei lähe.

Kui minu selgitus polnud aga piisavalt veenev, siis kasutage lihtsalt oma vaba valiku õigust ja andke oma hääl sellele kandidaadile, kes esindab teie mõtteid ja arusaamu paremal moel.

Innar Mäesalu,
Lääne maavanem