Jälgides viimasel ajal taas Lääne Elus puhkenud arvamuspoleemikat Haapsalu raudtee ümber, olen märganud, et sageli kõnelevad emotsioonid valjemini kui faktid. Eks raudteeliikluseta (õigemini reisijateveota) veedetud 18 aasta jooksul ole ühed või teised asjaolud nii ununenud kui ka ilmsiks tulnud, kindlaks tehtud või välja uuritud. Minu meelest ei teeks üldse paha neid meelde tuletada, sest eriti peale kasvanud põlvkond nooremaid täiskasvanuid ei pruugi raudtee sulgemisega seonduvast üldse teadlikki olla, nagu näitab ka üks hiljuti loetud arvamuslugu.
Riisipere-Haapsalu raudteeliikluse katkemise juured asuvad taasiseseisvumise järgsetes aastates, kui Eesti seisis silmitsi hädavajadusega midagi ette võtta oma suhteliselt amortiseerunud raudteevõrguga, millega ei olnud Nõukogude ajal kuigi heaperemehelikult ümber käidud ja mis nõudis enese kordaseadmiseks röögatut raha. Eesti Raudtee majandamiseks pöörlema pandud erastamisrattas peeti parimaks pirukalõiguks transiitkaubavedudega seotud raudteeliine, aga raudtee regionaalset majandusstrateegilist ja sotsiaalmajanduslikku tähtsust siis näha ei osatud. Tollase valitsuse teede- ja sideministri Kalev Kuke (Reformierakond) ja AS Eesti Raudtee otsus oli rongiliiklus Riisipere ja Haapsalu vahel lõpetada. Loodaval Edelaraudteel puudus huvi Tallinna-Haapsalu raudteeliini vastu selle majandusgeograafilise mõttetuse tõttu, Elektriraudteel aga vajaliku tehnosüsteemi puudumise pärast.
Siinse rongiliikluse lõpetamise argumentideks toodi reisijate vähesus, investeerimisvõimaluste nappus ja kaubavedude väike maht, mis ei võimaldanud katta reisijateveo kahjumit. Reisijate vähese arvu (1995. a Riisipere-Haapsalu lõigul u 300 inimest päevas) põhjustest ei soovitud ei tookord ega ka hiljem eriti kõnelda – nimelt oli raudtee sedavõrd halvas seisus, et rongid said sõita vaid väga piiratud kiirusega. Paljud mäletavad ise, kuidas 90. aastate esipoolel võttis sõit Tallinna aega üle kolme tunni ning kui ohtlikult rong vanadel rööbastel kõikus ja logises. Aarne Taal kirjutab oma mälestusteraamatus “Haapsalu raudtee” ka juhtumist, kus vahetult enne raudtee ülevõtmist tema poolt sõitsid vagunid tõepoolest korra ka lagunenud rööbastelt maha.
On mõistetav, et sõitjad orienteerusid neis oludes ümber bussidele ja sõiduautodele, kuid avariiolukorra statistikat kalkulatsioonide aluseks võtta oli minu arusaamist mööda kallutatud propagandatrikk. Mina, kes ma ise kah neis oludes hakkasin bussisõitu eelistama, mäletasin ometi, kui täis olid Haapsalu rongid normaalkiirusega liikudes alles aasta või paar varem: kõik need suvilaisse minejad ja neist tulijad, randasõitjad, maakonnast ühele või teisele poole tööle ja kooli sõitjad, jalgratturid, suusatajad, seenelised-marjulised, loodusmatkajad ja talviti hordide kaupa kalamehi. Ma olen üsna kindel, et enamiku neist inimestest oleme kaotanud teistele piirkondadele. Sellest annavad märku ka kiratsema ja tühjenema jäänud raudteeäärsed alevikud ja meie maakonnast juba noil aegadel lahkuma asutanud tööstus: Taebla jõusöödatehas, naftabaas, kalatöötlus. Raudteeliikluse lõppemine lõi maakonda valusalt ja röövis siit mitmed arenguvõimalused.
Nii sai Läänemaast Mandri-Eesti ainuke maakond, kus puudub raudtee ja seda trassi ümbritsev 10 km laiune positiivne mõjuväli, nn tagamaa, milles viibijail on ükskõik kas isiklikel või ärilistel eesmärkidel igapäevane juurdepääs kõigi teiste transpordiliikidega võrreldes odavamale rongisõidule. Haapsalu raudtee tagamaa kataks 32% Läänemaa pindalast ja sellega oleks 72% meie maakonna elanikest rohkem või vähem käepärane võimalus seda kasutada.
Ühtlasi said Läänemaa elanikest riigile ka Eesti vähimkulukad kodanikud, sest rongiühenduseta Läänemaa on 18 aasta jooksul väga suurel määral ilma jäänud ühistranspordi subsiidiumitest, millega on riik toetanud rongiliiklust teistes maakondades. Nii näiteks on ühe Raplamaa elaniku kohta makstav subsiidium Läänemaa elaniku omast 90% ja Pärnumaa oma 60% suurem.
Vähenenud on meie maakonna tööstusettevõtete arv, nende pakutavad leivateenimisvõimalused ja maksuraha. Aga et tööstus tahaks siia tagasi tulla, selleks vajame raudteed, kuivõrd siiani on raudtee odavaim toorme ja kauba transportimise viis.
Ka meie turismi arenguvõimalustele tuleb ilma raudteeta ühel hetkel piir ette. Et aga Läänemaa saaks teenida kõik oma potentsiaalsed eurod spaa-, tervise-, öko-, linnu-, loodus- ja kalastusturismi trendist, selleks vajame raudteed.
Et nii Harjumaalt kui ka Haapsalust saaks minna Marimetsa rappa matkama, Palivere seenemetsa või suusaradadele, Turbast Paralepa randa puhkama, Keilast jäätunud Haapsalu lahele kalale või Ristilt, Paliverest, Taeblast Haapsallu suurde gümnaasiumisse või kutsehariduskeskusse – selleks vajame raudteed.
Läänemaalt väljas käib tööl tervelt 40% töötajatest – vajame raudteed, et nad saaksid seda teha ökonoomselt ja turvaliselt, mitte ei peaks sellepärast nädala sees perest eemal viibima, teenuseid mujal tarbima, makse mujale jätma, oste mujal sooritama või hoopis ära kolima. Vajame raudteed, et pakkuda võimalust Tallinnast ära maale kolida, kuid seal töökohta säilitada tahtjaile, sest selliseid peresid tuleb aina rohkem. Nüüdisaegsed kiired diiselrongid, nagu neid siiagi kavandatakse, sõidavad sadat kilomeetrit koos kõigi peatustega vaid veidi rohkem kui tund. Muide, Harjumaal tehtud ühistranspordiuuringu andmeil on umbes 30% reisijail samal ajal ka isikliku auto kasutamise võimalus, kui ohutuse ja kulude pärast eelistatakse rongi või bussi.
Teiste maade analoogid ja ka siin ekspertide teostatud põhjalik tasuvusuuring näitavad raudtee tagasitoomise tulusust selgesti ka ainult reisijateveo pinnal: sotsiaalmajandusliku tasuvuse määr tuleb 5% 30 aasta peale. Kaubavedude võimalusest tuleneva tootmise hüved töökohtade, maksuraha ja rahvastikuprotsesside näol on ju veel peale selle.
Rongiliiklusest saaks Läänemaa SKT kasvu lisastiimul, kasvaks ühissõidukite kasutajate hulk, väheneks Tallinna maantee koormus (oluliselt ka suurte veokite arvel!) ja liiklusõnnetuste arv, sõltuvus importkütusest ning pinnase ja põhjavee reostus. Väljaränne ja majanduslikud ning sotsiaalsed erinevused teiste maakondadega võrreldes väheneksid.
Kõik see tervikuna annab uut hingamist ja arenemist tervele piirkonnale koos Hiiumaaga, ja kogu selle investeeringu hind on kuni 30 miljonit eurot, mis ühest küljest tundub hirmus suur raha, aga teisest küljest on see näiteks paar miljonit vähem, kui maksis uus Mäo liiklussõlm, ja peaaegu kolm korda vähem kui praegu rajatav Ülemiste liiklussõlm Tallinnas. Kaks kolmandikku sellest summast tuleks pealegi Euroopa Liidult. Nii ei oleks tegemist kaugeltki mitte erakordse suurusega riikliku investeeringuga, pealegi on tõenäoline, et tegelikkuses läheb meie raudtee taastamine isegi odavamalt.
Nimelt pakub siin üsna head võrdlusainest äsja lõpetatud Türi-Viljandi raudtee remont, millele kulus 22 miljonit eurot. Tegemist oli 52 km lõiguga (vrd Riisipere-Haapsalu 56 km). Samamoodi oli seal täies mahus vaja panna kõik uued liiprid ja rööpad. Neil sisaldas tööde maksumus ka raudteetammi puhastamist vanadest rööbastest ja liipritest ning tammi pealiskihi uut täitmist, aga Läänemaal on need tööd Aarne Taal juba teinud.
Siinkohal on vist paslik vastata ühele samal teemal eelkirjutanu küsimusele, miks oli vaja üldse tookord need rööpad-liiprid üles võtta, kas poleks saanud neid taaskasutada. Vastus on “ei”. Rööbastesse ilmuvad ohtlikud mikropraod, need deformeeruvad ajaga, ja Haapsalu raudtee rööpad olid ülivanad. Liiprid mädanevad seistes tammi sisse ja see huumus omakorda lagundab tammi, raudtee tugevat vundamenti. Samuti oleksid tammi tervist oma rasketehnikaga ohustanud rööbastest huvitatud metallivargad, keda leidus omal ajal ohtrasti. Hoolitsemata tammgi kasvab võssa ja juured hakkavad seda lagundama.
Millist pikaajalist progresseeruvalt halvavat mõju avaldab raudtee kadumine selle äärde jäävaile piirkondadele, on ajalugu näidanud nii mujal maailmas kui ka meil Eestis. Poleks olnud raske 1995. aastal meie raudtee kaotamise otsuse regionaalpoliitilisi tagajärgi ette näha, sest juba siis oli toimuv elavalt silme ees Kirblas, Lihulas, Tuudil ja teistes asulais, mida oli kuni 1968. aastani läbinud (Tallinna-)Rapla-Virtsu raudtee. See oli tollase valitsuse lühinägelikkus ja hoolimatus, mis määras sama saatuse Turbale, Ristile, Paliverele, Taeblale ja ka Haapsalule. Aga me ei pea sellega leppima, ja veel ei ole möödunud nii palju aega, et neid protsesse enam pidama ei võiks saada. Seda me peame väga püüdma, kuid mitte nostalgia, vaid hoopis oma kodupaiga tuleviku nimel.
Aidi Vallik, kolumnist
…takistab hr. Taalil teha oma raudtee aktsiaselts ning teenida raudtee pealt jälle sama palju,kui sai rööbaste müügist ?? Autoga saan ma igale poole,aga vaevalt rong vahepeal Linnamäele keerata viitsib…
500 euro eest annan realistliku visiooni, garantii, parim enne 1 nädal
wow. hadn’t heard of this before. hope you enjoy rnninug your own restaurant! would like to do it as well, but have no living or dining room. don’t know if people would be happy eating on the staircase? 😉
kommentaarid läbi:kas poleks üldse tarvis mingit laiemat arutelu millisena näeme Läänemaa tulevikku 10-15-20 aasta pärast?Kui taskukohane on siis näiteks siinsetele elanikele mootorikütus isikliku autoga ringi sõitmiseks?
Kas Haapsalu on perspektiivis ise oma elanikele tööd pakkuv asula või magala tüüpi?jne.Praegu kipub jutt jääma unistuste,emotsioonide ja raamatupidamise pinnale,tarvis oleks ka realistlikku visiooni.
….tõesti patt,nagu abc õigesti eelpool ütles. Aga õnneks on majandusanalüütikud asja mõistusega võtnud ning sadade inimeste unistustele sadu miljoneid eurosid lähitulevikus ei raisata.Või kui,siis unistajate raha. Huvitav,mis saaks riigi majandusest,kui asju aetaks mitte tasuvuse,vaid unistuste järgi…
Kas raudtee taastamise hinnad juba sadades miljonites? Ja millised majandusanalüütikud need on, kes mõistusega võtnud ning araha ei anna? On väga põnev lugeda erinevaid arvamusi siin. Ja, otse loomulikult peaks olema normaalne ühendus Peterburi jt kohtadega. Ning otse loomulikult on vaja ümberistumisvõimalust ka Haapsalu rongilt! Sest sõita tahetakse ehk mitte ainult piiri taga, vaid ka kogu Eestis? Kas On kindel, et Haapsalus ja Läänemaal pole ühtegi inimest, kes sõidaks Aegviitu, Tamsalusse, Jõgeval, Piusale, Tarusse jne? Muide, riigi majandus oleks palju aremal tasemel kui ei ajaks igas asjas taga tasuvust. Ka Haapsalu raudtee võib olla vägagi tasuv. Selle mõistmiseks tuleb lihtsalt… Loe rohkem »
Peale heade omaduste on toimival raudteel ka teine, sootuks halvem pool. Ja nimelt, kui väheneb autotranspordi osakaal, siis väheneb ka vedelkütuselt riigile laekuv aktsiisimaks ja meie maanteed satuvad halvemasse seisu,kui nad praegu on.
ei suudeta äärmiselt suurt potensiaali omavat liini käigus hoida ja majandada ja teie unistate kolkaküla liinist, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/eesti-raudtee-juht-tallinna-peterburi-kiirrong-peaks-olema-valitsuse-prioriteet.d?id=65895714
On Sul selguse mõttes veel välja pakkuda teemasse mitte puutuvaid linke?:)
Pigem on artiklis arutletud teemal, et see liin tuleks seada valitsuse prioriteediks ja vaja oleks luua tingimused, et see äärmiselt suur potensiaal ära kasutada.
On see väga suur patt unistada, et kolkaküla liinilt võiks Balti jaamas otse ümber istuda Peterburi kiirrongile ja sõita Nevski Prospektile nädalavahetuseks kultuuri nautima?:)
Unistamine ei ole patt. Samas isegi kui selline variant eksisteeriks, unistaks kõik edasi, sest selline reis perega nädalavahetuseks võtab suurusjärgus kohaliku keskmise palga ning unistamine helgemast homsest jätkub.
üle oma varju hüpata
peetja ja muud
raudtee tagasitulemine pole ühe isiku või ühe firma ettevõtmine või kasu.
palun vaadake suuremalt. meie siin läänemaal oskame käia ka mujal kui talinas ning võtta sealt /mujalt/ õppust.
ma vähemasti loodan seda.
ps. ma ise olnud ili jõest kuni safi sadamani+säält veel lõuna poole
Aga tänapäeva standardid ja rongid nõuavad platvorme. Au ja kiitus sulle sorts, et miskit huugama ei pannud.
peetja
Taal hoidis raudteed kuni võimalik oli. ta ei pannud miskit “huugama”.
ülesõidud on maanteeameti rida, platforme ei olnud isegi vanal raudteel ,v.a. Haapsalu,mis on siiani alles.
Krokodill hoiab ka suud lahti kuni linnuke tema hambaid puhastab, aga kui kõht ühel hetkel tühjaks läheb, teeb “Amps!”
Kunagi võtsin netist välja andmed ja arvutasin kogu liiprite kaalu kokku ning sain teada, et see Taal teenis vanametalli müügi pealt kusagil saja milli krooni kanti! (tema hoidids kuni võimalik oli???)
Kindlasti mitte ! Arvuta uuesti .Netti pole vaja 1m rööbast kaalub 50 kg.