Eesti Panga VEB Fondiga seotud auditist selgus, et valeandmetega kiri, mis „lisas“ TSL Internationalile 32,3 miljonit dollari eest nõudeid Vnešekonombankile, loodi Eesti Pangas, kuid kes põhjustas valeandmete sattumise kirja, jäi tuvastamata. Riigivara vargust auditi hinnangul ei toimunud. Kõik toimunud tehingud õnnestus taastada, kuid mitte alati nende põhjusi ja selgitusi.
VEB Fondi arhiivimaterjalidest
VEB Fond loodi 1993 jaanuaris ja Eesti Pank haldas VEB Fondi dokumentatsiooni 1993. aasta aprillini, mil see anti üle Põhja-Eesti Pangale (PEP), keda NSVL Väliskaubanduspank (edaspidi Vnešekonombank) tunnistas külmutatud nõuete ainsa omanikuna. Hiljem tegelesid dokumentatsiooniga PEPi õigusjärglased Eesti Ühispank ja SEB. Sihtasutusele VEB anti arhiiv üle 2008. aastal.
Vaatamata sellele, et VEB Fondiga seotud sündmused leidsid aset kuni 20 aastat tagasi, on arhiivis säilinud üllatavalt palju dokumente. Samas pole võimalik hinnata, kas tegemist on kogu dokumentatsiooniga, sest dokumendiregistrid (sisukorrad) pole säilinud vastavalt arhiiviseadusele ja Riigiarhiivi suunistele.
Olemasoleva mahuka dokumentatsiooni alusel suutis audit toimunu üsna hästi taastada. Samas jäi tihti arusaamatuks, miks asju tehti. Esiteks sellepärast, et kuigi otsuste dokumendid on olemas, puuduvad taustmaterjalid, mis selgitavad otsuste tegemise põhjusi. Teiseks ei suutnud asjaosalised enam meenutada detaile, sest sündmustest on möödas 15-20 aastat. Kolmandaks soosis arhiivi mittetäielikkust see, et Eesti Panga töötajad olid algusaastail ühtlasi ka VEB Fondi juhid ning n–ö iseendale korraldusi andes ei pidanud nad kirjavahetust institutsioonide (Eesti Pank ja VEB Fond) vahel.
Varasemaist hinnanguist VEB Fondile
Riigikontrolli kahe varasema auditi hinnangud on paikapidavad. Samuti saab nõustuda sihtasutuse likvideerija Rein Järvelille hinnangutega, välja arvatud tema hinnanguga 108 miljoni krooni ulatuses toimunud teadmata tehingu kohta.
VEB Fondi registris on nõuete ja kohustuste saldo paigast ära umbes 108 miljoni krooni ulatuses, kuid tegu polnud teadmata tehingutega, vaid viletsa registripidamisega. Esiteks pole osa registrikannete kohta olemas kõiki algdokumente, kuid dokumente on enamasti säilinud piisavalt selleks, et tehingute sisu oleks arusaadav ja taastatav.
Saldo oli paigast ära seetõttu, et VEB Fondi registris peeti osa nõuete üle arvestust kroonides, kuigi Vnešekonombank’is olid kontode saldod teistes valuutades ning krooni kurss kõikus dollari suhtes märkimisväärselt. Täiendava lahknevuse põhjustas see, et Ühispank arvestas oma kroonides nõuded Eesti registris ümber USA dollaritesse. See võimaldas Ühispangal müüa TSL Internationalile (TSL) vajalikus mahus dollarinõudeid.
Teiseks tuleb rõhutada, et VEB Fondi tehingute puhul, ka halvasti dokumenteeritud tehingute puhul oli tegu vaid andmete liikumisega VEB Fondi registris, mitte reaalsete tehingutega Vnešekonombank’iga.
Eesti Panga valeandmetega dokumendist
32,3 miljoni dollari ulatuses TSL-le nõudeid „lisanud“ valeandmetega dokument loodi 1995. aastal Eesti Pangas. Samas ei õnnestunud tuvastada, kes kirja loomise ahelas põhjustas valeandmete sattumise kirja. Kaudsed tõendid viitavad sellele, et tegemist oli planeeritud tegevusega.
Valeandmetega kiri aitas TSL-il tulevikus nõuded Vnešekonombank’ist realiseerida, kuna Vene riik oli teatanud, et oma riigi residentidest juriidilistele isikutele avatakse külmutatud arved ja nende summade vastu antakse Vene riigi võlakirju.
TSL ei saanud nõudeid Vnešekonombank’ist kätte pelgalt Eesti Panga kirja abil. Eelkõige oli selleks vaja PEP-i maksekorraldust ja Vene rahandusministeeriumi luba. Teatud juhtudel realiseeriti Vnešekonombank’ist nõudeid ka ilma Eesti Panga lisakinnituseta.
Planeeritud tegevusele viitavad kaks asjaolu. Esiteks kattus kirjapandud nõue 32,3 miljonit 1995. aasta alguse kursi alusel üsna täpselt valitsuse, keskpanga, PEP-i ja TSL-i omaniku teise firma nõuete kogusummaga. Teiseks realiseeris TSL mitu aastat hiljem kolme tehinguga kõik Ühispangalt saadud nõuded Vnešekonombankis täpselt 1995. aasta kinnituses toodud mahus.
Riigile ja Eesti Pangale kuulunud sertifikaatidest
Eesti Pank müüs endale kuulunud sertifikaadid nominaalväärtusega 103 miljonit krooni Ühispangale hinnaga 12% nominaalväärtusest. Seda võib lootusetu nõude müügi kohta hinnata küllalt mõistlikuks ja see on kõrgem kui varasema avaliku oksjoni käigus laekunud pakkumised, mis jäid vahemikku 8%-9,2%.
Valitsus loovutas Eesti Panga kaudu oma nõuded nominaalväärtusega 243,9 miljonit krooni PEP-ile, mis tegi võimalikuks tollal uuesti raskustesse sattunud PEP-i liitmise Ühispangaga.
Et keskpank müüs oma sertifikaadid hetke turuhinnaga ja valitsus loovutas enda sertifikaadid raskustes riigi omanduses oleva panga finantssüstiks, pole riigivara vargust toimunud.
Auditis väljatoodud riskidest
Audit tõi esile ebakorrektsest registripidamisest tuleneva lahknevuse võlausaldajate nõuete summade ja fondi aruannetes kajastatud Vnešekonombankis külmutatud kontode saldode vahel. Selle tagajärjel pole teoreetiliselt võimalik rahuldada kõiki dollarinõudeid. Samas on summaarselt võimalik kõik nõuded rahuldada kasutades dollarite asemel teisi valuutasid, mille saldod on ülejäägis. Lisaks on nõuete rahuldamise tõenäosus ainult teoreetiline, kuna pole alust eeldada, et Vnešekonombank otsustab külmutatud vahendid tagastada.
Eesti Pank on läbi töötanud ja avaldanud kõik VEB Fondiga seotud materjalid. Rohkem võimalusi seda teemat uurida Eesti Pangal pole, kuna keskpank ei saa küsitleda pangaväliseid isikuid ega neilt dokumente nõuda, leidsid auditi koostajad.
Auditi kokkuvõtte ja alusmaterjalidega (üle 150 dokumendi) saab tutvuda Eesti Panga kodulehel.
TAUST
VEB Fondi eellugu
1992. aasta oli sündmusterohke aasta Eesti Vabariigile pangandusmaastikul. Aasta esimesel poolel teatas Vnešekonombank Eesti pankade korrespondentkontodel olnud vahendite külmutamisest. Juunis toimus Eestis rahareform. Sügise hakul kuulutati moratoorium Eesti kommertspanganduse pioneerile Tartu Kommertspangale, mis lõppes pankrotiga. Kuna hoiuste tagamise fondi siis ei eksisteerinud, oli pankrotil suur mõju eelkõige hoiustajatele, kes kaotasid oma raha. Samas sai kannatada ka kogu värske kroonipõhise finantssüsteemi maine.
Novembris kuulutati moratoorium kahele pangale – PEAP ja UBB. Viimaste puhul said määravaks Vnešekonombank’is külmutatud varad, mis muutsid pangad mittelikviidseks.
Vältimaks olukorda, mille tekitas Tartu Kommertspanga pankrot, otsustasid nii Eesti Pank kui ka Vabariigi Valitsus kaks nimetatud panka liita, puhastades nende bilansid eelnevalt nõuetest Vnešekonombank’i vastu.
Selle operatsiooni tulemusena sündis Põhja-Eesti Pank (PEP) ja külmutatud vahendite nõudeid koondav VEB Fond.
VEB Fondi loomine
Riigikogu otsusega sai VEB Fondi peaülesandeks lahenduste leidmine Eesti pankade, juriidiliste ja füüsiliste isikute nõuete rahuldamiseks Vnešekonombank’i suhtes. Nõuete tõenduseks väljastati nõuete omanikele sertifikaate.
Kuna aga Vene pool oli seisukohal (ja oli sellest 1993. aasta alguseks ka Eesti poolele teada andnud), et lahtikülmutamise teemat saab arutada vaid koos endise NSVL välisvõla jagamise teemaga, osutus VEB Fondi peaülesande täitmine sisuliselt algusest peale ebareaalseks.
Eesti Pank kui VEB Fondi haldaja astus küll erinevad samme peaülesande täitmiseks (otsekontaktid, riikidevahelised läbirääkimised, koostöömemorandumid lahtikülmutamise küsimustes), kuid reaalseid tulemusi need ei andnud.
VEB Fondi olemus
Riiklikku VEB Fondi Vene pool ei tunnustanud, mistõttu sai see täita vaid registripidaja funktsiooni. Eesti Pank delegeeris registripidamise kaks kuud pärast VEB Fondi loomist PEP-ile, kuna viimast tunnistas Vene pool ainsa nõuete tegeliku omanikuna.
VEB Fondi nõuete registri muutuste sisuks oli vabaltkaubeldavate sertifikaatide ost-müük. Osa sertifikaate ostsid ettevõtted, kes tahtsid oma võlgu Vnešekonombank’iga tasaarveldada. Mingi osa moodustasid nn „riskikapitalistid“, kes ostsid turult nõudeõigusi lootusega neid paremate tingimustega realiseerida.
Lähtudes Vnešekonombank’i saldokinnitustest ja muust dokumentatsioonist, on tuvastatavad kõik kuni 2000. aastani Vnešekonombank’i kontodel toimunud liikumised.
Venemaa erandid vahendite lahtikülmutamisel
Vnešekonombank´is külmutatud varade kasutamisel tegi Vene pool siiski erandeid – lubati väljamakseid füüsilistele isikutele ja Vene residendist juriidilistele isikutele. Kui PEP selle teate alusel eraisikutele summad välja maksis ja palvega selle kompenseerimiseks Vnešekonombank’i poole pöördus, sai PEP aga eitava vastuse koos viitega lahendamata võlaprobleemile.
Venemaal registreeritud juriidilistel isikutel õnnestus teatud juhtudel siiski külmutatud kontodelt vahendeid kätte saada, seda eelkõige Venemaa rahandusministeeriumi loal. Millistel tingimustel see toimus, on Eesti Pangale selgusetu.
Eesti Pank
