President Ilvese kokku kutsutud ümarlaual sündis kokkulepe, et selle aasta esimese kolme kuuga saab iga Eesti kodanik võrdväärse õiguse teha ettepanekuid kehtiva erakonnaseaduse ja valimisseaduste muutmiseks. Nüüd on aeg selleks küps.
Äsjalõppenud aastast kokkuvõtteid tehes ei saanud ükski Eesti ühiskonnaelu hetkeseisu hinnanud kommentaator vaadata mööda ühiskonna küpsemisest ja vabakonna valmisolekust osaleda üha rohkem ja sisulisemalt Eesti tuleviku küsimuste arutelus.
Kui laenata mõtet president Toomas Hendrik Ilvese uusaastaläkitusest, siis rahulolematusega vaikse leppimise aeg on Eestis otsa saanud. Kui töövõtjad pole rahul oma palga ja töötingimustega ning läbirääkimised tööandjaga (näiteks riigivõimu asutuse või kohaliku omavalitsusega) ei anna soovitud tulemust, siis järgneb sellele streik. Kui kodanikele ei meeldi see viis, kuidas riigi või kohaliku võimu esindajad otsuseid teevad ning rahva õigustatud muredele ja küsimustele vastavad, siis võtab aktiivne kodanik loosungi, lipu või mõlemad ning läheb tänavale meelt avaldama. Enne seda on ta oma kavatsusest rääkinud sõpradele ja kogunud oma mõtetele toetust mitmesuguseid sotsiaalmeedia vahendeid kasutades.
Kõike eelnimetatut saab kokku võtta sõnadega „osalusdemokraatia” ja „otsedemokraatia”. Need on otsekui vastand esindusdemokraatiale, mis oma äärmuseni viidud viisil tähendaks seda, et kodanik väljendab ühiskonnaelu asjades oma arvamust kord nelja aasta järel valimiste päeval ning vahepealsel ajal lepib vaikides valimiste tulemusel loodud valitsuse tegevuse kui paratamatusega, mille kursi või tegevuse korrigeerimiseks pole tal vähimatki võimalust.
Olen kaugel arvamusest, et poliitikud rahva arvamust üldse ja mitte kunagi ei kuula. Näidake mulle poliitikut, kes ei taha saada ametisse tagasi valitud ega rahvale meele järele olla! Nagu ei meeldi kellelegi meist lapse kombel oma iga viimast kui tegevust iga päev avalikult kuulutada, nii ei kuulu ka pisiasjadeni avalik pidev aruandlus olemuslikult esindusdemokraatia juurde.
Kuni demokraatlik maailm pole suutnud välja mõelda täiuslikult tagasisidestatud otsuseprotsessi viisi, peitub mõlemaid pooli rahuldav lahendus otsedemokraatia ja esindusdemokraatia osiste mõistlikus ühendamises. Nii et valitud rahvaesindajad tõepoolest aduvad, et valijatest on nende igapäevatöö sihtide saavutamisel reaalset ja praktilist kasu. Valijad omakorda tunnustavad meie parlamentaarse riigikorralduse tõsiasja, et seadusi võtab vastu riigikogu. Ühe sõnaga kokku võttes on asja nimeks „koostöö”. Ehk siis vastastikune lugupidamine ja üksteise arvestamine arutleva demokraatia täieõiguslike osalejatena.
7. jaanuaril alustab tööd Rahvakogu ühisloomekeskkond. Sel algatusel on palju vadereid. Maailma eakaim parlamentaarne riik Island kaasas mõne aasta eest oma kodanikud riigi uue põhiseaduse koostamisse. Mullu Eestis eri väljendusviise leidnud rahulolematus võimu teostamise igapäevapraktika vastu kulmineerus meeleavalduste ja Harta 12 algatatud allkirjakampaaniaga. Novembris kutsus president Ilves parlamendis esindatud erakonnad, vabaühenduste esindajad, Harta autorid, kultuuritegelaste kõneisikud ja poliitikateadlased ühe laua taha kokku. Sellel kohtumisel sündis kokkulepe, et 2013. aasta esimese kolme kuuga saab iga Eesti kodanik võrdväärse õiguse teha ettepanekuid kehtiva erakonnaseaduse ja valimisseaduste muutmiseks.
Nüüd on aeg ettepanekute tegemiseks ja nende aruteluks küps. Igaühel meist on võimalik kehastuda rahvaesindajaks ja osaleda seaduste muutmisel.
Veel enne oleks aga tark hoolikalt läbi mõtelda, missuguseid ettepanekuid sa erakondade, valimiste ja teiste demokraatiateemadega seoses teha soovid. Mida parem on eeltöö, seda suurem on tõenäosus, et just sinu idee jõuab järgmisse menetlusfaasi, see tähendab ekspertide lauale ning sealt edasi suurele arutelupäevale.
Tähele tasub panna, et Rahvakogu töökeskkond on olemuslikult konstruktiivne, see tähendab muudatusi taotlev, Eesti elu edendav ja lahendusi pakkuv. Kõik, kes soovivad mõnd poliitikut või erakonda kritiseerida, ent asja lahendamiseks ideid napib, võiksid leida oma meelepaha väljendamiseks mõne teise koha. Neist pole internetiski puudus. Rahvakogu keskkonda modereeritakse, mis tähendab, et sõim, roppused, viha ja vägivalla õhutamine ning riigikukutamise üleskutsed eemaldatakse võimalikult kiiresti.
Siin pole tegemist ei tsensuuri ega olude ilustamisega. Pigem on soov luua rahulik töökeskkond kõigile neile, kes sõnastavad oma eluterve rahulolematuse sellisteks ettepanekuteks, mille rakendamine aitab tulevikus Eesti demokraatiat tervemaks teha.
Rahvakogu töö on jagatud viide etappi: alates 7. jaanuarist sisestada Rahvakogu keskkonda (www.rahvakogu.ee) oma ettepanekuid erakonnaseaduse ja valimisseaduste muutmiseks. Ettepanekuid saab sisestada 31. jaanuarini. On loogiline, et oma hea ettepanekuga võiks võimalikult kiiresti välja tulla, sest vaid sel viisil saavad kaasamõtlejad neid häid ideid toetada ja kommenteerida.
Veebruaris sõeluvad mõttekoja Praxis analüütikud saabunud ettepanekud teemade kaupa „kimpudesse” ning koostavad iga teema ja allteema kohta vahearuande. Seejärel annavad erakonnapoliitika ja valimiskorra eksperdid „ettepanekukimpudele” oma neutraalse kommentaari ja lisavad selle rakendamisega kaasneva eeldatava mõju hinnangu. Märtsis korraldatakse esindusliku valimiga rahvakoosolek, kus arutatakse ettepanekuid ja nende mõjusid. Arutelu tipneb enim toetust pälvinud ettepanekute vormistamisega. Märtsi lõpus esitab vabariigi president Rahvakogu töö tulemuse riigikogule koos ettepanekuga muuta valimisseadust ja erakonnaseadust.
Ettepanekud on oodatud viies valdkonnas: 1) valimissüsteem, 2) erakondade töö korraldus, sealhulgas parteide sisedemokraatia, 3) erakondades ja laiemalt poliitikas liikuv raha ning selle annetamise, aruandluse ja kontrollimise viisid, 4) kodanike võimalus osaleda poliitika kujundamises valimistevahelisel ajal, 5) avaliku sektori ametikohtade seotus parteidega.
Nende teemade arutamiseks on Rahvakogu loodud, ent see ei tähenda, otsekui oleks teiste valdkondadega kõik parimas korras. Üht võib siiski juba nüüd lubada: kui seesugune kodanikele avatud seadusloomeprotsess peaks osutuma edukaks, siis põhimõtteliselt on sama mudelit võimalik tulevikus kasutada ka mis tahes teiste teemade arutamiseks. Mistõttu Rahvakogu on ühtaegu tõsiseltvõetav ettevõtmine demokraatia korraldust mõjutavate seaduste nüüdisajastamiseks, aga teisalt ka projekt, katsetamaks kodanike valmisolekut just sel viisil poliitikas kaasa rääkida. Selle edu oleneb igaühest ning töö algab 7. jaanuaril.
Olari Koppel,
Sihtasutuse Eesti Koostöö Kogu juhataja
