Läänemaal on väljaspool Haapsalut kolm apteeki: linna moodi Lihulas, Martnas ja Ristil. Nüüd lisandub neile veel üks.
Esmapilgul tundub rohupoe avamine Kullamaal üllatav, isegi uskumatu. On ju pikalt arutletud võimaluse üle müüa ravimeid toidupoes, et ka maainimene saaks üldse rohtu osta.
Apteeki maal pidada ei tasu ära, ja kui tasukski, siis kaovad rohupoed nagunii, sest vanad proviisorid jäävad pensionile ja uusi maale ei tule. Nii juhtus ka Kullamaal neli aastat tagasi. Apteeker pani pillid kotti ja apteegimajast sai seltsimaja.
Teisest küljest tundub Kullamaa näitel, et apteek nagu pere- ja hambaarstki, aga ka gümnaasium ja raamatukogu (saunast rääkimata) on suhtumise ja kättevõtmise küsimus.
Kullamaal on kõik see olemas. Apteek tehakse lahti, Goldenbeck pandi püsti ja õpetajate palgadki makstakse, nui neljaks, välja.
Kuigi Kullamaa on just niisugune koht, et mehed võiks pöidlad vestitaskusse pista ja pead vangutada: pole rahvast, pole lapsi, pole raha, ei tasu ära. Ootame ja vaatame, pistame pea liiva alla, ehk muudab riik regionaalpoliitikat, ehk juhtub midagi, ehk tuleb paremaid aegu.
Kullamaa mehed niisugust ootamist ei salli ja paistab, et kui teha ühest valitsemisajast natuke pikemad plaanid ja sihipäraselt tegutseda, on kõik võimalik, isegi apteek, olgu ta või üks päev nädalas.
