Tänases Lääne Elus on kaks uudist hiljaaegu Lõuna–Läänemaal, Hanilas ja Lihulas sündinud asjust. Üks neist kajastab valitsuse otsust vähendada 1. jaanuarist omavalitsustele laekuvat kaevandusõiguse tasu poole võrra, ja seda, kas ja kuidas see Hanila valla elu muudab.
Teine uudis kajastab Lihula valla inimeste muret oma turvalisuse pärast, sest ei suudeta mehitada kohalikku konstaablipunkti, mis üksiti tähendab seda, et konstaablita on ka sama piirkonna osa Hanila vald.
Ühest küljest on tegemist kahe täiesti eri uudisega: dolokivikaevandamisest saadav sissetulek ja piirkonna turvalisus. Teisest küljest näitavad mõlemad, kuidas toimib riik.
Kohalikule omavalitsusele otse makstava kaevandusõiguse tasu vähendamine muudab Hanila valla rohkem riigist sõltuvaks, tõmbab ta tagasi tasandusfondi (nn abiraha) saajaks ja vähendab seega omavalitsuse võimekust oma jõududega hakkama saada. Me maksame teile ise, nii on mõistlikum ja stabiilsem, ütleb riik. St ärge saage ise hakkama.
Riigi võimetus konstaablipunkti mehitada aga lausa sunnib omavalitsust ise hakkama saama, n–ö riigi funktsioone üle võtma, turvakaameraid paigaldama, naabrivalvet tõhustama, kodanikuaktiivsust suurendama. A la saage hakkama ise, nii on mõistlikum ja stabiilsem.
Ühes ja samas vallas nende nõuannete järgi järgi tometada võib olla üsna ambivalentne.
