Oktoobris kohtusid Läänemaa keskraamatukogus lugejatega kaks rännumeest: asjatundjatelt üksmeelseid kiitusi teeninud raamatu “Anti-Liibanon” autor Tiit Pruuli ja maailma kriisikolletes ning Lähis-Idas rännanud ajakirjanik Ivar Soopan, kelle sulest ilmus suvel “Rännakud murtud maal”, mis jutustab Taist, Indiast ja Indoneesiast.
Tiit Pruuli “Anti-Liibanon” püüab pooldokumentaalses, poolilukirjanduslikus vormis välja pakkuda Bekaa orus pantvangi võetud eestlaste loo tagamaid.
Ivar Soopani sõnul on see raamat erakordne kirjutis, kus on faktid, fantaasia, autori enda teadmised, kogutud teadmised, piirkonna ajalugu ja üldine lähiajaloo ühte seotud ja loodud sellest pilt, kuidas võis ka tegelikult natukene olla. “Ja Eestis on selline raamat vist küll ainulaadne,” ütles ta.
Tiit Pruuli: Kui püüdsin mõelda Eesti analoogide peale, siis üks, mille leidsin, on väliseesti autori Einar Sandeni raamat “KGB kutsub Evet”. Tal on ka ainest natuke samasugust, milles on dokumentaalseid tegelasi, fantaasia vilja. Selles mõttes ma ei saa päris nõus olla, et see oleks midagi nii unikaalset.
Oleme Ivariga paar korda kohtunud – ei ole nii, et vanad sõbrad tulevad kokku ja hakkavad üksteist kiitma. Aga nüüd ma võtan kiitmisjärje Ivarilt üle. Aeg-ajalt, kui olen kokku saanud inimestega, kes on huvi tundnud minu reiside vastu, löövad nad kaht kätt kokku, et oi, härra Pruuli, küll teie olete põnevates ja hirmsates kohtades käinud, kuidas te ikka julgete.
Alatihti olen ma siis, kui ma olen üle saanud eneseuhkusest ja imetlemisest, et olen jah julge mees, pidanud ütlema, et kui Eestis on keegi kirjutav inimene, kes tõesti on teinud julgeid minu meelest isegi riskantseid reise, selliseid, mida mina tihti ei söandakski ette võtta, siis on see just Ivar Soopan. Ka selle raamatuga seoses tuli käia Liibanonis ja Jordaanias ja võib-olla ma ei tundnudki ennast kogu aeg nii kindlalt, aga Ivari reisidega ja selle ainesega, mis on Ivari nii selles raamatus kui ka eelmises, “Tapvas uudishimus”, on minu reisid ikka poisikese reisid.
Ma ei tea, kas sul on vaja kogu aeg adrenaliinisüsti, et lähed kohtadesse, kus just on plahvatanud või homme plahvatab või just on maa värisenud või homme väriseb, või on tsunami üle käinud?
Ivar Soopan: Igasugune reisimine on adrenaliin. Tunned ise kindlasti sama. Kunagi ei tea, mis ees ootab. See on ju vahva.
**Ivar, teie viimane raamat on katastroofipiirkonnast, kus on midagi tõeliselt suurt ja traagilist juhtunud. Kas see psühholoogiliselt on väga raske, käia sellistes kohtades?**
Ivar Soopan: Ei ole. Võib-olla esimesed tekitavad šokki, aga see lähevad kohe üle, sest pole aega. Eriti kui oled kirjutav ajakirjanik Eestist. See tähendab, et on väga vähe raha ja aega. Õigemini aeg tuleb võtta vastavalt sellele, kuidas ülemustega kokkuleppele saad, aga tavaliselt need reisid on olnud kahe nädala pikkused. Seega peab hästi intensiivselt töötama, igasse lehenumbrisse tuleb lugu kirjutada. Kui sa hakkad kohe tööle, ega ei jää kohanemiseks seal palju aega, kohe kohanedki.
**Kas hirmu ei ole?**
Ivar Soopan: See hirmujutt on natuke üle paisutatud. Ega sellistes kohtades ei ole ju pidevat hirmu. See võib tekkida mingitel hetkedel, mitte et oleks mingi ühtlane hirmunivoo. Eks vahel muidugi tekib, see aitab reisilt tagasi tulla ja uuesti minna. Kui hirmu ei oleks, siis teeks ju igasuguseid lollusi.
Tiit Pruuli: Ma olen selles mõttes teistsuguses olukorras, et kuigi olen ju ka hariduselt ajakirjanik, lõpetasin oma ajakirjandusliku tegevuse ajalehes Edasi siis, kui veel oli lubatud kirjutada pikki lugusid.
Siis, kui öeldi, et ajakirjanduslikus loos ei tohi olla üle 2500 tähemärgi, ma loobusin, sest minu arust ei saa nii vähese ruumi peal midagi olulist ära öelda. Selle raamatu kirjutamisel olin ma tegevajakirjanikega võrreldes enda jaoks õnnelikus olukorras, sest mul oli aega, istuda, mõelda, süveneda. Isegi nii palju mõelda, et vahepeal käega lüüa ja mõelda, et võib-olla ei peagi välja andma.
Kui Madis Jürgen kirjutas raamatu pantvangidraamast läbi seitsme poisi silmade minu väikse kirjastuse kaudu, siis mõtlesime, et kirjutan sinna juurde väikese selgitava osa, mõned leheküljed, et anda lugejale tausta – mis maa see oli, kuidas poisid ikka lõpuks vabaks said, sest Madis Jürgeni raamatus on ainult see, mida need poisid konkreetselt nägid, tundsid, mõtlesid. Seal ei ole ühtegi tagantjärele tarkust, see on hästi ehe, kohapealne emotsioon. Aga nüüd lõigi välja aegunud ajakirjanduskooli kasvandik, sest ma ei suutnud seda mõne tuhande tähemärgiga kirja panna ja selgus, et kasvab raamatuks, mille sisuks on päästeoperatsioon, mida tegid Eesti välisministeerium, kaitsepolitsei, teabeamet, veel mitmed riiklikud ja erastruktuurid, et poisse vabadusse tuua ja natuke ka sellest, mida tegid Jordaania ja Liibanoni inimesed. Jah, minu õnn oli see, et ma sain seda kõike teha ilma surveta, et homme hommikul peab see asi juba ajalehes olema.
Oleme ausad, ega ju üleliia palju me Lähis-Ida kultuurist, poliitikast ja ajaloost ei tea. Nägin väikest võimalust ja missioonigi, et natuke kirjutada lahti, mis see Lähis-Ida üldse on ja mida üks eestlane, eurooplane võib kohata, kui ta sinna satub.
Ivar Soopan: Jah, see on selle raamatu minu jaoks üks suuremaid väärtusi. Olen nii palju kohanud – mitte ainult Eestis, vaid ka suures osas Euroopas –, et ei teata Lähis-Ida üldist ajalugu, ei teata kombeid, islamit ei tunta nagunii, kuigi arvatakse, et tuntakse.
Tiit Pruuli: Jah. Kui ütled islam, siis Liibanonis ei tähenda see mitte midagi, sest kui palju seal on erinevaid koolkondi, väiksel maal, mis on Eestist väiksem, kui palju erinevat islamit. Ja lisaks kristlased, kõik muud, koptid. Sigri-migri on niivõrd suur, et seal orienteerumine ei ole lihtne.
Ivar Soopan: Jah, ja see raamat harib selles osas. Ma ise iga kord, kui kusagile reisile lähen, võtan kirjanduse kaasa, sest ei jõua seda kõike pähe õppida. CIA Factbook on kogu aeg apdeiditud ja väljatrükina kogu aeg kaasas.
Tiit Pruuli: Kuidas sinul üldse on? Minul on reisi ettevalmistamine ausalt öeldes reisi kõige põnevam osa. Istud raamatukogu ja tuulad raamatutes materjale. Kui palju sina oma reise ette valmistad?
Ivar Soopan: Ikka päris palju jah. Olenevalt ajast. Mõned reisid on sellised, et on ainult paar päeva ettevalmistamiseks, kohe minek. Mõnes riigis ei saa kohe viisat, tuleb viisa ootamise aeg.
Tiit Pruuli: Aga see jällegi sõltub väga palju inimesest. Mul on üks sõber, kellega ma olen päris mitmel reisil koos käinud, Jaan Tätte. Enne reisi ta ütleb või saadab meili või karjub, et ära räägi mulle mitte midagi sellest maast, ma ei taha mitte midagi enne teada. Ma tahan minna kohale ja seal ise teada saada, kogeda esimest ehedat emotsiooni ja õppida nõnda seda maad tunda.
Ivar Soopan: See on muidugi põnev, ise avastada. Aga sellega on üks halb asi – kui oled käinud piirkonnas, mis ei ole kuigi käidav ja kui sa siis sellest kirjutad, siis ühel hetkel hakkab tulema kirjakesi inimestelt, kes ei ole varem seal käinud. Nüüd on seda vähem, aga aastatel 2005–2007 tuli hästi palju vastata kirjadele, kus küsiti nõu, kuidas sealkandis liikuda. Küsiti lausa külade täpsusega. Ma ei osanud neile küsimustele vastata, sest ma pole neis külades liikunud ja üleüldse, niimoodi ei saa inimesi ette valmistada.
Tiit Pruuli: See ei ole päris kadunud ka praegu. Ma annan ühte reisiajakirja välja ja ajakirja toimetusse tuleb meil taolisi päringuid ka praegu alatihti. Jällegi, tea, kui palju me oskame aidata, aga mõnikord püüame nõu anda. Aga loomulikult maailm muutub ka nii kiiresti… Just rääkisime Ivariga enne algust, et mis reise plaanis oleks. Mina hakkasin umbes kolm aastat tagasi vaikselt ette valmistama üht suuremat reisi. Arvestasin, et ettevalmistus võiks umbes neli aastat aega võtta ja selleks ajaks ongi väike poja viie-kuueaastane ja siis teeme reisi autoga ümber kogu Vahemere. See oli hetk, kus tundus, et üle hulga aja on võimalik rahulikult sõita autodega ka Vahemere Aafrika-poolsel kaldal, läbi Lähis-Ida ilusti ja ohutult.
Ostsin tohutul hulgal raamatuid kokku, leidsin reisikaaslase. Hakkasime plaane pidama, marsruute kaartide peal vedama ja täpselt seal me nüüd oleme, et poeg võib ilmselt rahulikult gümnaasiumi ära lõpetada, enne kui sellist reisi ette võtta saab. Olud võivad muutuda kiiresti ja seetõttu võib sattuda olukorda, kuhu sattusid need seitse Eesti pantvangi. Me vist oleme mõlemad sinuga ühte meelt, et see ei olnud mingi hullumeelne lollide poisikeste trikk.
Ivar Soopan: Üldsegi mitte. Seda võib-olla on raske mõista, aga jalgrattaga matkajaid on maailmas hästi palju ja Lähis-Ida on väga levinud matkamise koht. Loomulikult mitte igaühele – juba kas või kliima tõttu. Kui oled südasuvel seal, siis on see väljakannamatu. Aga sel hetkel, kui see kõik juhtus, ma olin ka kaks kuud enne just samast piirkonnast sõbraga kahekesi läbi sõitnud, küll mitte jalgrattaga, ja Bekaa orus olen ka käinud korduvalt. Loomulikult on seal omad reeglid, teatavatesse kohtadesse ei tohi oma nina pista ja liiga palju filmida või pildistada, aga seda nüüd küll ei ole, et kui Süüria poolt tuled ja läbid Bekaa oru, siis peaksid olema kogu aeg hirmul. Jalgrattaga tulles kindlasti mitte.
Tiit Pruuli: Minu väike turismifirma tegi aastaid turismireise Liibanoni ja Süüriasse, kuigi nüüd muidugi enam ei tee. Kevadeti, sai Liibanoni mägedes suusatada, tegime väikse turismireisi Bekaa orgu, Damaskuses üks öö, ja ütlen samuti – loomulikult pead sa teadma seda, kus käid. Paljudesse kohtadesse ei tasu minna, aga paljudes võib käia rahumeeli, kui on saatja, giid, teejuht kaasas, kes oskab nii-öelda lugeda märke ja vajadusel aidata. Mina ei oleks ka võib-olla üksi tol kevadel Bekaa orgu läinud, aga kindlasti ei olnud see midagi täiesti absurdset või rumalat.
**Olen kuulnud, et tavalisel inimesel ei olegi midagi karta, et meil on ajupestud informatsioon nende maade kohta, see käis konkreetselt Iraani kohta. Väideti ka, et kui vaadata BBCd, CNNi või mõnda muud suurt lääne uudistekanalit, siis seda informatsiooni ei maksa võtta tõe pähe. Tavalisel inimesel, kes teab oma reegleid, on seal üsna ohutu olla ja keegi sind ei tule tülitama. Kas me võime arvata, et selles on kuigipalju tõtt? Ja teine küsimus haakub sellega, et ma küsiksin otse, kas need jalgratturid siis olid tavalised jalgratturid või ei olnud?**
Tiit Pruuli: Mina mõnda nendest poistest tundsin varem ja muidugi nad ei olnud tavalised – kes meist on tavaline? Aga ma saan aru, kuhu te sihite. Olen ikka päris kindel või kui ma eksin, siis on keegi mind ikka nii tõsiselt lollitanud, et mingit salaülesannet, CIA või kaitsepolitsei käest, nendel poistel kindlasti ei olnud. Väga tavalised ja normaalsed matkajad. See, et üks neist töötab Regios, ei tähenda, et sealt tagant võiks midagi väga palju otsida. Selleks oleks neil pidanud kaasas olema ka teistsugune varustus, ei oleks piisanud ühest nutitelefonist ja GPS seadmest.
Mis puudutab kallutatust ja seda, kas tavalisel inimesel on midagi karta, siis lolle juhuseid võib ikka ette tulla, Tallinna vanalinnas võib ka peksa saada.
Ivar Soopan: Ma olen Tallinna vanalinnas saanud 6–7 korda viga, aga ei ole saanud ühelgi oma reisil.
Tiit Pruuli: Aga loomulikult on mingi võimalus. Meie autot on ühe korra kividega visatud Jordaanias ja korra küsiti meilt, kas te olete ameeriklased. Ma ei tea, mis reaktsioon oleks olnud, kui oleksime jah öelnud. Aga need on ka minu islamimaades käimise ainukesed kaks näidet, mida ma üldse võiks nimetada kui ebameeldivat või ebakindlat.
Samas kui me 2002 läbi Afganistani sõitsime, siis praktiliselt järgmisel päeval pärast meie lahkumist ühest linnast rööviti seal üks Türgi abitöötaja. Meie olime seal samamoodi ringi jalutanud, võib-olla oleksime meie võinud need ohvrid olla. Selliseid rööve raha nimel oli tol ajal Afganistanis päris palju. Selliste asjade juhtumist ei saa päris välistada, aga paranoiliseks ei tohi muutuda.
Ivar Soopan: Kui nii hakata mõtlema, et mis igal pool, kuhu sattuda, enne ja pärast halba juhtununud, siis ei saaks üldse elada.
BBC ja CNNi puhul võib usaldada infot, mida näed. Kui on kiri juures, et see mees tulistab teist. Aga muidu on selles kallutatuses tugev iva sees, eriti mis puutub Iraani. Ei ole toredamaid inimesi kui tavalised iraanlased.
Tiit Pruuli: Samad emotsioonid on Iraanist minul, kui kõrvale jätta kokkupuuted islami politseiga ja seda ei sobi neile isegi ette heita, et nad meid natuke taga ajasid, sest teatavasti on Iraanis alkoholi tarbimine keelatud, meil oli aga olukord, kus oli vaja apteegist piiritust osta, hädasti, auto jaoks. (Naer.) Ja siis oli loomulik, et politsei tundis asja vastu huvi. Aga muidugi me tahame ja peame teadma, mis seisus on Iraani tummaprogramm.
Ivar Soopan: Aga seda juhtub tihti, et suured uudisteagentuurid kipuvad ühekülgselt kajastama.
Tiit Pruuli: Jah. Ma ei taha öelda, et CNN valetab, aga tema häda on see, et ta näeb asju ühe suurriigi vaatenurgast ja käib silmaklappidega. Kogemata või tahtlikult, seda ma ei tea.
**Aga öelge, missugune riik või paikkond on teile maailmas nende suurte reiside ajal kõige rohkem muljet avaldanud?**
Tiit Pruuli: Seda küsimust ma kardan, sest mul ei ole sellist ühest vastus ja ma kardan rumal tunduda. Sõltub, mida ma parasjagu tahan. Kui tahan teha loodusreisi, siis täna ütleks ehk, et tahaks minna Patagooniasse, Argentiina ja Tšiili lõunatippu. Olen käinud kaks korda, aga tahaks veel minna.
Kui ma tahaks teha etnograafilist reisi, siis näiteks Hiinasse Yunnani provintsi, kus ma ei ole käinud, aga olen käinud Vietnami poolt vastu seda provintsi sealsete väikeste mägihõimude juures. Seda ilu ja mängu tahaks nüüd näha teiselt poolt mägesid ka.
**Aga milline linnareis on olnud kõige parem?**
Tiit Pruuli: See ka muutub. Kui ma olin esimest korda kolm päeva Buenos Aireses, siis mulle tundus, et mõttetumat linna ei ole üldse olemas, aga kui ma seal teist korda olin, heade teejuhtidega, siis ma hakkasin sellest linnast aru saama – et ei ole ainult suured alleed ja roosa palee. Kindlasti ei ole see päris esimene linn, kuhu tahaksin tagasi minna.
Roomas olen käinud kordi ja alati kui kevad tuleb ja näen kusagil moonipilti, mõtlen, et peaks uuesti Rooma minema.
**Milliseid Vene linnu te soovitaksite?**
Tiit Pruuli: Moskva ja Sankt-Peterburg on kasvanud sellisteks metropolideks, et need ei ole enam päris Vene linnad. Peaks liikuma natuke ida poole. Võib-olla tõesti huvitavad oleks vanad Vene Siberi kaubalinnad – Omsk, Tomsk –, kus on säilinud veel vana Vene puuarhitektuuri, samas on seal kolmekümnendatel ehitatud hästi põnevat Nõukogude funki. Lääne-Siber.
**Kas Beirut on väike Pariis?**
Ivar Soopan: Minu jaoks on, ütlen kohe vahele. Eriti kristlaste linnaosa.
Tiit Pruuli: Toidu poolest isegi on rohkem kui Pariis.
Ivar Soopan: Mina pidasin silmas ainult Hamrat koos kristlaste linnaosaga. Loomulikult kaugemaid moslemi linnaosasid mitte.
Tiit Pruuli: Beiruti kesklinn on praegu väga uhkeks vuntsitud ja osaliselt veel vuntsitakse. Nii et sellest saab võib-olla isegi liiga klaasist ja marmorist linn. Aga jah, Beiruti kesklinnas ei kujuta ettegi, et kusagil on Bekaa org või Lõuna-Liibanon hoopis teistsuguste probleemide ja eluga.
**Kui poisid Bekaa orus kaduma jäid, siis küsiti sinu käest, Ivar, nõu uudistes ja mujal. Kas sellega piirdus see sinu osa?**
Tegelikult see oli väga halb, et ma siis vastasin. Ma teadsin, et ei tohi kunagi anda järele, kui palutakse ennustada midagi Lähis-Ida kohta, sest täppipanek on õnnemäng, aga kuna teisel pool on ajakirjanik, keda tunned ja ta palub jumalakeeli, et Ivar, ära sina ka mind pikalt saada. Et kedagi ei ole, kellelt küsida, ma pean selle uudise ära tegema.
Jah, selliseid vigu ma tegin, mitte et neist midagi hullu oleks tulnud. Küsiti loomulikult palju, helistati, nendesamade poiste pered võtsid ühendust. Esimesel või teisel päeval, olin siis veel Lääne Elus tööl, tuli kõne ühe pantvangi naiselt, et kuna ma olin kirjutanud ja korduvalt suhelnud Hezbollah terroriorganisatsiooni liikmetega (mina ei olnud neid tol hetkel võtnud terroriorganisatsiooni, vaid poliitilise parteina), nende ladviku mitte päris tipu, aga selle lähedal inimestega, mul olid nende kontaktid alles ja nad usaldasid mind ning teadsid, kes ma olen, siis mind paluti neile helistada, et kas nad kinnitaksid, et neil ei ole sellega mingit seotust. Tegevus toimus ju Bekaa orus, mis on suures osas Hezbollah kontrolli all. Siis ma tõesti helistasin ühele Hezbollah esindajale ja küsisin, kas nad üldse teavad midagi. Ega nad mulle palju ei öelnud, aga põhimõtteliselt nad eitasid igasugust seost. See oli minu ainuke panus selles juhtumis.
Tiit Pruuli: Üsna tänamatu on selliste asjade juures see ajakirjanikutöö. Ma saan väga hästi aru, et see huvitab lugejat või vaatajat, aga samas sellest, mida meediasse kantakse, võib sõltuda nendesamade inimeste elu. Tänapäeval tõlgib Google Translator sealsamas mäenõlval kusagil onnis või koopas olevale pantvangivõtjale kiiresti ära, mida tema pantvangi kohta ajakirjanduses kirjutatakse – tema varanduse, perekonna, usuliste vaadete kohta. Kõik see võib olla pantvangistajate jaoks oluline info, millega võib šantažeerida, millega inimesi psüühiliselt mõjutada, nii et ajakirjanduse roll on väga delikaatne. Välisministeerium minu arust tuli sel korral väga hästi toime selle info jagamisega, nii et seda oli parasjagu jagatud ja samas olulised asjad, mis pidid esialgu varjule jääma, ka varjule jäid.
**Kas Bekaa oru pättide ja piraatide vahel on ka mingeid põhimõttelisi erinevusi?**
Tiit Pruuli: Piraate on ju ka mitut sorti. See, mis praegu on Lääne-Aafrikas, on hoopis teistsugune lugu kui see, mis on need niiöelda Somaalia piraadid, kuigi ka need ei ole ammu enam ainult Somaalia piraadid. Viimastel aastatel on seal rünnakute arv natuke vähenenud, aga ikkagi see on selge rahvusvaheline piraaditööstus, mis seal tegutseb.
Kindlasti on mingeid analoogiaid ja ei saa välistada, et mingid mehed käivad vahepeal tööl laeva peal ja vahepeal kuskil sisemaal. See on tööstus. Nii nagu on piraadi käest päästmine tänapäeval suur bisnis, nii on ka piraadid.
Ivar Soopan: Meil räägitakse viimasel ajal hästi palju Aafrikast, aga kõik need Indoneesia, Malaisia, Borneo ümbrus – meremehed on neid kante kartnud kogu aeg.
Tiiit Pruuli: Kui me Lennukiga hakkasime oma ümbermaailmareisi planeerima, siis oli meil esialgu suur kiusatus minna ja ka vaadata Hiina ja Indoneesia vett ja randu, mis on hästi ilusad ja kultuuriliselt väga põnevad, aga just nimelt üks põhjus, miks me seda ei teinud, oli, et Hiina meres oli tol ajal kõige suurem piraatide pesa.
**Aga kui see organisatsioon on nii rahvusvaheline, kas on siis teada ka, kust seda juhitakse?**
Tiit Pruuli: Kui ma teaks, ma oleks nad juba üles andnud. Aga eks ikka paikadest, kus riigivõim on nõrk ja on võimalus neil tegutseda.
**Küsimus Ivarile. Kuigi raamat rääkis väga traagilistest olukordadest, siis kas see, et selle kirjutamise ajal oli juhtunust möödas juba väga pikka aega või millest tekkis sinna juurde see must huumor? See ladusus, ma vabandan, aga mina seda raamatut lugedes enamus aeg tõesti itsitasin.**
Ivar Soopan: Osa lugusid on varem ilmunud Päevalehes ja kirjutatud kohe sel hetkel. Ja osa, mis ei ole kuskil ilmunud, on kirjutatud samal hetkel, aga lihtsalt ei ole mahtunud lehte. Lehes on sellise loo maht 2500–4500 tähemärki. Sisuliselt tähendab see reisil, et hetkel, kui alustad loo kirjutamist, hakkad seda juba lõpetama. Leht ei ole kummist, paar pilti tahetakse ka juurde panna ja ongi lehekülg täis. Aga samal ajal ma kirjutasin ka kõrvale mingeid asju, äärmiselt palju jäi märkmeid üle, osa asju kirjutasin hiljem juurde. Aga ma nüüd ei tea, kas oli seal nii nalja?
**Vabandust, mulle tundus.**
Aga võib-olla oli ka.
Tiit Pruuli: Vabandust, mina mõtlesin seda raamatut lugedes paaris kohas sama asja, näiteks üks baaristseen. Et kas see on sul mingi psühholoogilise barjääri ehitamine, kui nii õudsas olukorras oled, et meelega püüad leida mingit muud absurdset vaatenurka? Mulle endale tundub, et nendes olukordades, kus sa oled töötanud, on endale vaja mngit psühholoogilist tuge.
Ivar Soopan: Asjad lihtsalt juhtuvad reisidel. See, kuidas ma sattusin ladyboy’de klubisse rockibaari asemel – see on täiesti suvaline juhtum. Hirnud ennast pärast pooleks selle üle, aga sel hetkel oled väga kohmetu.
**Kas teil elud on kindlustatud kõrgelt?**
Ivar Soopan: Ei.
**Kas teil tööandja ei tee selliseid asju?**
Ivar Soopan: Sisuliselt need kindlustused lõpevad ära hetkel, kui tekib ohuolukord. Need kindlustused on küll väga edevad ja maksavad väga palju, aga näiteks minul oli punkt Iraagi reiside puhul, et ei tohi ennast ohuolukorda seada. Kui ma sõidan üle Jordaania piiri Iraaki ja mul on ees tuhat kilomeetrit kõrbe, džiibi-istme all automaat. Ümberringi on ainult samasuguseid džiipe, osad on head, osad pahad. Lihtsalt piiriületamisega olen ma pannud ennast ohuolukorda. Ma olen sellega ju arvestanud, see ongi mu töö. Selleks ma sinna ju läksin, et kirjutada kohast, kuhu ei minda. Et sealt infot edasi anda, kuidas inimesed elavad ka sealpool piiri. Ja kui sulle kindlustuse andja paneb lepingusse sellise punkti, siis ta tõenäoliselt juba arvestab, et tõenäoliselt sul seal midagi juhtub ja tõenäoliselt ma ei pea seda raha välja maksma. Seepärast ma hilisematel Iraagi-reisidel ei võtnud enam kindlustust.
**Kas teil nüüd endal on siseinfot, miks just Eesti poisid pantvangi sattusid?**
Tiit Pruuli: See on nüüd küll selge, et eestlasi spetsiaalselt ei jahitud. See oli selge juhus, kinnivõtjatel võttis mitu minutit aega, enne kui nad arvutitest klõbistasid, mis ja kus see Eesti täpselt on. Siis võttis tõenoliselt veel mõned minutit konsulteerimine, kas see on likviidne kaup või ei ole ja siis otsustati, et parema puudumisel käib ka. Need küsimused olid poistele kohe esimeses järjekorras – kas teie väed on Afganistanis, kas olete NATOs.
**Kui internetiseeritud maakera on?**
Tiit Pruuli: On ikka päris hästi.
Ivar Soopan: See on üsna aeglane, aga peaaegu igal pool.
**Kuidas võiks võrrelda Lennuki reisi Nordea reisiga?**
No eks ta ole ikka arenenud päris palju. 2001 tegime selle Lennukiga ümbermaailmareisi ja siis üks vana meremees Austraalias ütles meile, et jättis meremeheameti kunagi maha just sellepärast, et ei olnud võimalik koduga sidet pidada ja koduigatsus läks liiga suureks, et mis praegu viga. Selles on kindlasti omajagu õigust, et kogu reisimise psühholoogiat pikemas perspektiivis on muutnud kaasaegsed sidevahendid päris palju. Maakeral ei ole sisuliselt punkti, kust koju ei saaks helistada ja küsida, kas puder on valmis.
Loomulikult on asi kümne aastaga edasi arenenud, Nordea oli Lennukiga võrreldes ikka väga hästi varustatud laev. Põhimõte oli sama, aga kõik oli palju kiirem, odavam, mugavam, kuni selleni välja, et Nordeal oli jäämasin ja pesupesemismasin. Meie omal ajal ei osanud unistadagi, et laevas võiksid sellised asjad olla. Ruumi oli ka Nordeal palju rohkem.
**Nordea oli vist rohkem reklaamiüritus, raha oli hoopis teine ja…**
Tiit Pruuli: Ei, ei. Ega sellepärast pole reis kehvem. Selge, et kui Marko ja Jaan olid tuntud näod, kelle toetamiseks olid paljud ettevõtted valmis ja tänu sellele see reis tehtud sai. Ega meiegi poleks Lennuki reisi suutnud teha, kui toetajaid poleks olnud. Mis on kõige olulisem erinevus – meil oli põhimõte mitte kasutada kunstlikke veeteid, alates Kieli kanalist, aga me ei läinud ka läbi Panama kanali, vaid tegime ringi ümber Hea Lootuse neeme ja Kap Hoorni. Võib-olla on see tehniliselt mõnevõrra raskem, aga tormi võib saada igal pool. Olenemata sellest, kui suure ekraaniga su radar või ekraaniplotter on või kas sul on automaatselt avanev päästepaat, meresõidu põhiemotsioonid on esimesest päevast siiani samad. Ikka need samad igatsused ja hirmud on meremehel alles.
**Kui ümbermaailmareis lõppes, kas laevast kõrini ei olnud?**
Tiit Pruuli: Ma ei käinud merel üle aasta. Aga siis sattusin Türki. Meie laev Lennuk oli Türgis, me olime ta müünud võlgade katteks, ja Lennuk oli hakanud Türgis tšarterreise tegema. Sattusime Türgis Lennuki kõrvale. Siis, kui ma sain paar tundi temaga sõita, siis oli küll täitsa kojujõudmise tunne.
Lennuki lugu on selline, et meie müüsime ta ühele seltskonnale, kes ta Türki toimetas ja nemad müüsid edasi ühele Norra seltskonnale. See Norra seltskond tegi ära reisi ümber maailma, müüs ära järgmisele Norra seltskonnale, kes nüüd teeb just reisi ümber maailma. Ja Nordea ja Lennuk, kellel on nüüd küll uus nimi La Familia, said kokku Vaikses ookeanis, kas Prantsuse Polüneesias.
**Aga rääkige uuest reisist. Lugesin, et lähete Karl Martin Sinijärve ja Jürgen Roostega Ameerikasse.**
Tiit Pruuli: Käisime juba, just jõudsin tagasi. See oli selles mõttes tore reis, et sõitsime New Orleansist Chicagosse mööda Mississippi jõe serva, mis on siis vana bluusitee. Jürgen eriti on vana bluusisõber ja teab väga palju selle ajaloost, nii et peagi on oodata väikest raamatukest Ameerika bluusist ja sellest, mida meie seal nägime.
**Äkki pajatate sellest, kuidas kunagi pidite filmi tegema, vist koos Peeter Sauteriga, aga see ei õnnestunud.**
Tiit Pruuli: Oo jaa, see oli üks läbikukkunud reis, aga väga lõbus. Mõne aasta eest tahtsime teha telesarja kirjanik Peeter Sauteri ja filmimees Artur Talvikuga, ja läksime Ameerikasse. Mina sõitsin natuke varem kohale, et seal asjad valmis panna, sõitsin Miamist Los Angelesse. Lahtiste Cadillacidega oli see sõit plaanitud. On film Easy Rider, kultus-roadmovie, mille jälgedes pidime tegema meie oma sarja ka, aga oli juhtunud selline traagiline lugu, et Artur ja Peeter, kaks kunstiinimest, olid lennukis teel Ameerikasse omavahel tülli läinud ja see pani pitseri kogu meie ülejäänud reisile. See kolm nädalat või kuu, mis me sõitsime, oli üks kunstitüli lahendamine ja telesaate tegemiseks ei jäänud eriti aega.
**Kas teie ei ole kellegagi koos reisinud?**
Ivar Soopan: Tööreisidel ei ole jah. Üks kord oli fotograaf Raigo Pajula kaasas. Viimasel reisil tahtis üks sõber Päevalehest kaasa tulla, aga siis oli reisi siht Süüria, kus oli just alanud sõjategevus ja tema ei olnud ühelgi Lähis-Ida reisil käinud. Mul tekkis selline vastuolu, et kui midagi juhtub, kas ma suudan teda kaitsta. Ta ise eeldas, et kuna ma olen palju käinud Jordaanias, Süürias ja Liibanonis, et küll ma tean kõiki asju. See suhtumine oli vale, sest mina ei saa kedagi kaitsta. Vastupidi, ma viin inimese ohtlikku olukorda. Siis leppisime kokku – oleme vanad sõbrad –, et ta ei solvuks, aga ma ei saa teda kahjuks kaasa võtta.
Üksi on väga lihtne rännata siis, kui ei tea, mis ees ootab ja kus järgmine päev magad. Ei ole ju broneeringuid ja kokkuleppeid. Paljud inimesed ei tahagi nii reisida.
Tiit Pruuli: Ja eriti sellistel reisidel on väga oluline, milline see seltskond ikka on, et see töötaks hästi kokku, usaldaks üksteist. Meil oli Lennuki ümbermaailmareisil selles mõttes peaaegu ideaalne meeskond. Me ei olnud keegi peale kapteni ja esimese tüürimehe ju mingi suur purjetaja – Eesti purjetamiskoondisse poleks pääsenud.
**Lasteraamatukogu palus küsida, kas on kavas mõni uus laste- või noorteraamat?**
Ivar Soopan: Mul tegelikult üks juba jupp aega valmis, aga ta vajab natukene ümbertoimetamist. Tuleb ennast kätte võtta ja ära teha. Paari nädala eest tegelesin sellega, aga siis läks kiireks. Ja sinna peaks laskma veel pildid sisse joonistada. Ma ei tea, kuidas Ott Vallikul, kes mulle tavaliselt joonistab, ajaga on.
**Kas Lähis-Idas lisaks ohtlikele paikadele on ka selliseid kohti, kuhu te Eesti turistil soovitaksite minna? Kuhu oleks hea, mõnus ja julge minna puhkama näiteks.**
Kui samast piirkonnast rääkida, siis on ajalooliselt see piirkond Väike-Aasia ehk praegune Türgi. Tihti mõeldakse, et Türgi on ainult kuurort. Aga ole mõned päevad kuurordis, võta auto ja sõida näiteks Kapadookiasse, koobaslinnadesse. Käi vanades Rooma ja Kreeka aegsetes linnades. Seal on praegu piisavalt põnevat vaadata. Eriti minu jaoks praegu on põnev Vani järve äärne, kus kurdid elavad. Musta mere äärne.
Ivar Soopan: Mina ütleks siis Jordaania. Eks seal kaks riiki ongi, kus on turvaline. Kolmas on Iraan, aga sinna on raske sisse pääseda ja ta on turvaline senikaua, kuni Iisrael või keegi pole teda rünnanud ja seda, millal see võib juhtuda, me keegi ju ei tea. Aga Jordaania on sama turvaline kui Türgi.
