Omakasvatatud puu- ja köögivili koolisööklasse – kas tohib?

Põllumajandusministeeriumi toidu üldnõuete büroo juhataja Kairi Ringo kummutab Maablogis väärarusaama, nagu ei tohiks eraisik oma aiasaadusi toitlustusasutusele müüa.


„Kas anda õunad lapsega lasteaeda kaasa või pakkuda head kõrvitsasaaki kohalikule kohvikule või koolisööklale? Aga, kas seda tohib teha? Vist mitte, keegi on kusagil öelnud, et nõuded keelavad selliselt toodud aiasaadusi kasutada või peab siis õuntega kaasa andma keerukad dokumendid. Kindlam on neid mitte pakkuma minna, niikuinii saan vastuseks, et neid saadusi ei tohi me kasutada.”

Sellist mõttekäiku on oma peast ilmselt läbi lasknud nii mitmedki harrastusaiapidajad või väiketalunikud. Sellist mõttekäiku loen ma artiklitest, kus räägitakse koolitoidu vaheldusrikkamaks ja maitsvamaks muutmise võimalustest.

Aga kus on tõde?

Tõde on selles, et toiduseadus ega ükski muu toidu kohta nõudeid kehtestav õigusakt ei tee takistusi oma kasvatatud puu- ja köögiviljade, maitsetaimede, marjade ja muu sellise kasutamisele kohvikutes, lasteaedades, koolisööklas ega ka nende müügile poes. Seaduse keeles rääkides on puu- ja köögivilja kasvatamise puhul tegemist taimsete esmatoodete tootmisega. Enda kasvatatud esmatooteid on aga lubatud turustada nii otse tarbijale kui ka jae- ja toitlustusettevõttele, mis müüvad või annavad edasi tarbijale. Seega võib oma kasvatatud puu- ja köögivilja pakkuda nii restoranidele, kohvikutele, sööklatele kui ka kohalikku poodi või müüa ise turul. Saadustega ei pea kaasa andma tõendeid või muid erilisi dokumente.

Selliste toodete puhul peab üksnes järgima toiduseaduse üldnõudeid, s.t tooted peavad olema ohutud ja toidukõlblikud, ei tohi esineda inimese tervist ohustavaid parasiite, kahjureid või võõrkehi. Kuidas seda mõista? Arvan, et siin tuleb lähtuda tervest mõistusest. Pakutavad saadused peavad olema sellised, et te neid isegi julgelt sööksite.

Tervise Arengu Instituut viib taas läbi kampaaniat, millega kutsub inimesi üles tarbima viis peotäit puu- ja köögivilju päevas. Selle valguses on eriti kurb mõelda, et paljud isekasvatatud viljad ei jõua meie või meie laste toidulauale teadmatuse ja kes teab kust alguse saanud ning juurdunud hirmude ja väärarusaamade tõttu.

Naabritädi õunad sobivad küll

Igat liiki ja igas suuruses toitlustajad võivad julgelt kasutada neile kasvataja poolt otse müüdud või kingitud puu- ja köögivilju ning marju. Kasvataja võib aga olla nii kohalik talunik kui ka naabritädi, kel sügisel õunu üle jääb. Silmas tuleb pidada, et toitlustajal oleks teada, kes ja mis koguses ning millal on talle oma aiasaadusi toonud või müünud. See on oluline jälgitavuse tagamise seisukohalt. Kui hiljem peaks tõesti ilmnema mingi toiduohutuse probleem, mis värskete aia- ja põllusaaduste puhul on suhteliselt ebatõenäoline, siis on toitlustajal teada, kes talle näiteks tol päeval õunu tõi. Sama kehtib kaupluste kohta.

Peenemas keeles võib seda nimetada ka lühikeseks tarneahelaks: kohalik kasvataja müüb või annab omakasvatatud puu- ja köögivilja või ka metsast ise korjatud marjad kohalikule või ka veidi kaugemal asuvale toitlustajale või kauplusele. Toiduohutuse nõuete seisukohalt on kõik korrektne ning ka eesmärk süüa viis peotäit puu- ja köögivilju päevas on lihtsamalt saavutatav.

Eeltoodu puudutab vaid töötlemata puu- ja köögivilju ning marju. Reeglid, mis kehtivad siis, kui tahan oma aia saadustest kodus tooteid valmistada ning neid müüa, on juba teine teema.

Kairi Ringo,
põllumajandusministeeriumi toidu üldnõuete büroo juhataja