4

Haapsallane: Ükskõiksusest võiks saada ühtekuuluvustunne

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Haapsalu elanik Raul Vallaste kirjutab kogukonnatunde puudumisest, ükskõiksusest ning info ja valikute üleküllusest.

Mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu käisin sel aastal üksinda Augustibluusil. Kõndisin kogu platsi läbi, trepist üles, trepist alla. Uudistasin hoolega. Ei ühtegi tuttavat! See tundus uskumatu – suurtel üritustel mõnda tuttavat ikka näeb. Seekord mitte.

Juhuse tahtel sattusin VIP-alas seisma laua äärde ühe kolmeliikmelise seltskonnaga. Esialgu olid kõik häbelikud, kuid ühel hetkel läks jutt lahti.

Seltskonnas olnud kuuekümnendates aastates naisega saime väga hea jutusoone peale. Rääkisime kõigest. Oli meeletult hea tunne saada iga probleemipüstituse ja arvamusavalduse peale vastus “ma arvan sama” või “täpselt nii”. Mõelda samas suunas nagu üks elukogenud inimene on ilmselt väärtus, mis aitab elus juba noorusest alates paremini ja õigemini tegutseda.

Milliseid teemasid me siis välja tõime?

Kogukonnatunde puudumine linnas

Peateemaks oli kogukonnatunde puudumine Eesti ühiskonnas. Inimesed elavad kõrvalkorterites aastaid, teadmata üksteisest vähematki. Mida suurem koht, seda anonüümsem kogu elu on. See tekitab üksindustunnet ja ükskõiksust.

Pooleteise aastaga, mille jooksul olen Haapsalus elanud, olen saanud ainsad uued sõbrad töö kaudu. Lisaks soome keele õpetaja, kellega ka harva suhtlen. Naabrinaisega rääkisin esimest korda põhjalikumalt alles aasta pärast sissekolimist ja ühtlasi paar nädalat enne väljakolimist.

Mu vestluskaaslane ütles väga õige mõtte: “Linnas on rahvast palju, aga inimesi vähe. Maal on rahvast vähe, aga inimesi palju.”

Kiires linnaelus on tihtipeale inimeste ainus elu mõte hommikul korterist autosse hüpata ja tööle sõita ning õhtul autost kähku teleka ette saada – sellisel moel teenib võimalikult palju raha ja paneb tähele võimalikult vähe elu tegelikkust. Magalate tänavad on hingetud. Trepikoja uste ja autode vahel sagiva rahva pilgud on tühjad, külmad ja kalgid. Välditakse üksteisega suhtlemist ja isegi otsavaatamist.

Eesti inimesed ei räägi üksteisega

Eesti inimesed koguvad endale negatiivseid emotsioone nii kaua sisse, kuni nad plahvatavad. Avameelselt rääkimine on justkui tabu. Eestlaste sarkasmi, ärapanemise ja negatiivsuse rägastikus ei saa mitte keegi aru, kuidas läheneda probleemse teemaga oma tuttavatele, sõpradele ja kõige lähedasematelegi, sest kunagi ei tea, kas vastuseks on mõrult pritsiv sapisus või tõesti killuke hoolivust ja mõistmist.

Nii kogumegi kõike enda sisse, kuni lõpuks lihtsalt enam ei mahu. Ja tulemused on laastavad – esialgu stress, depressioon, suitsidaalsus. Laviinina tundeid välja lastes tekivad pingelised suhted, viha ja vägivald, mis edasi kandudes teatavasti võimenduvad. Kõigi teiste mured jäävad iseenda sisse kogutud probleemide varju, millest tekib näiline ükskõiksus, mis võiks avameelsuse korral vabalt hoopis ühtekuuluvustunne olla. Ükskõiksusest saab alguse masendav üksindustunne. Kõik see on kinni ühes veas. Selle asemel, et öelda: “Räägime!”, lihtsalt vaikitakse oma mured maha.

Valikute üleküllus

Valikute üleküllus on probleem, mis ajab tänapäeva noorte (kaasa arvatud minu) elud korralikult segi. Varem oli lihtne – inimene suunati ühte või teise kohta, töölt ära tulla oli keeruline, kolida oli raske. Kui said korteri, jäi üle vaid rõõmustada, mitte juurelda, kas korter kuskil mujal või üldse maja oleks parem ning kumb on lõpuks soodsam, kas üürida või osta.

Ilmselt on kõik kuulnud väljendit “oleks on paha poiss”. See on leebelt öeldud. Härra Oleks on lausa saatanlik. Kujutage ette üht natukene otsustusvõimetut inimest, kes on huvitatud väga paljudest eri valdkondadest ja tahaks proovida kõike, mis elu võimaldab. Ta seisab valikute ees – mis ametit õppida, kuhu elama minna ja kuidas oma elu kõige paremini sättida. Tänapäeval tuleb igasuguseid valikuid teha vaat et iga päev ja nn dilemmainimesed – need otsustusvõimetud, kelle hulka ka mina pean end kuuluvaks – jäävadki kogu eluks mõtlema selle üle, kas eile ja üleeile ja kaks aastat tagasi tehtud valikud olid ikka kõik õiged ning äkki oleks elu parem siis, kui oleks teinud midagi teisiti. See on kohutavalt suruv ega lase üldse olla õnnelik selle üle, mis on seni saavutatud. Võib ju mõelda, et nüüd ma organiseerin oma elu totaalselt ümber ja siis ma olengi õnnelik – lähen kas või välismaale elama või vahetan töökohta. Võib juhtuda, et pärast suuri ümberkorraldusi tekib igatsus oma vana elu järele või veelgi hullem – tekib küsimus “kumb nüüd siis on parem, kas enne või nüüd?”. Vastust ei tea keegi. Ja see inimene ei saagi kunagi õnnelikuks.

Info üleküllus

Iga päev seisame vastamisi niisuguse koguse materjaliga, mida inimaju ei ole kohanenud vastu võtma. Midagi otsustada on võimatu, sest tihti räägivad andmed üksteisele vastu ja info hulk, mida peab läbi töötama, on niivõrd suur, et lihtsam on mitte süveneda ja teha oma otsused pealiskaudse ja paremini silme ette maalitu põhjal.

Marru ajab ka see, et iga päev avastatakse midagi uut ning iga aasta läheb millegagi ajalukku. Pidevalt väljastatakse seaduse muutmise seaduse muutmise seadusi ja muid jaburdusi. See tähendab pidevalt paisuvat teadmistekogu, mida lastel on vaja omandada. Iga järgnev põlvkond peab olema eelmisest mitu korda haritum ja targem. Iga uus inimene siin ilmas peab olema aina paindlikum ja komplekssem. Sünniga kaasa antud aju aga on endiselt sama suur.

Viimane teema, mis mul tollest õhtust hästi meelde jäi, on maailma eksponentsiaalsus. Võib-olla keegi mäletab matemaatika õppimise aegadest võrrandit y=x² ja sellest tulenevat (eksponents)graafikut. Maailma ajaloolise rahvaarvu graafik on sellega hämmastavalt sarnane. Lisaks võiks samale joonele kanda reostuse, prügi hulga, maavarade kasutamise, tehnoloogia arengu, info mahu, elutempo kasvu, närvipinge suurenemise jne… Kuhu see kõik edasi viib? Eksponentsgraafiku järgi edasi liikudes saabub mingil hetkel lõpmatus ehk “külili kaheksa”. Lõpmatu arv inimesi, lõpmatu hulk prügi. Samas, juba praegu on märgata, et rahvaarvu kasv ennustuste kohaselt enam ei kiirene ning maailma “areng” mõneti seisab ja asub endiselt masu jälgedes.

Mingisuguse muutuste ajajärgu algus peab see olema. Võib ainult loota paremale tulevikule! Üksikisikuna ei oska ma muud paremat teha.

Raul Vallaste,
Haapsalu elanik

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Kogukonnatunde puudumine linnas
Kogukonnatunde puudumine linnas

Mina samal mõttel, kui Eestimaa Blogi. Lihtsalt – elanikuna linnalähedal maal lisan, et kogukonnatunne puudub ka siin. Üksildus ei ole hea kaaslane. Ja naabrile, kes tere vastu võtta ei taha, pole võimalik seda ka pähe määrida. Temalgi on omad valikud.

Eestimaa Blogi
Eestimaa Blogi

Üle pika aja üks päris hea artikkel!

EI
EI

haapsalu raudteele, JA kiltsi kosmodroomile

püüa mõtleva inimesena ellu jääda
püüa mõtleva inimesena ellu jääda
Väga hea artikkel annaks et sind ennast maha ei lööda või lambaks ei programmeerita. See millest sa räägid on teatava teadmatuse tagajärg. Aga see et see teadmatus tekkida saaks on süsteemiviga. Süsteemivea tegelik sisu on liberaalne või vaba turu majandus majandus. Õigemini on nii sulle reserveeritud aga vaba turgu reaalsuses ei eksisteeri. Sinu käest pole näitena keegi küsinud kas tahad supermarketis leiva osta sellise või teistsuguse hinnaga. Samas eksisteerib tõenäosus et ostad selle leiva sellest marketist mis asub sinu kodule lähemal. Nii olemegi jõudnud majandusmudelisse kus ühed trükivad raha ja teised on nõus selle eest tööd tegema. Nii asendavad pangakontorid… Loe rohkem »
wpDiscuz