Kui sai teatavaks, et Pivarootsi külas Juurika talus kavandatakse suvelavastust, tähistamaks Karl Ristikivi 100. sünniaastapäeva, tundus ettevõtmine küll veidi (heas mõttes) hullumeelne, aga hea mõte. Sest kes siis veel kui mitte oma kandi mees ja kus siis veel, kui on niisugune mälestustahvliga maja, ärgas peremees, läheduses elavad teatraalid ja raha.
Natuke üllatav oli, et lubati rahvatükki, hobuseid ja kohti korraga 400 vaatajale, aga seda suuremat huvi asi tekitas. Tükk ise saigi ju korralik. Paraku ületas auväärse klassiku juubeli tähistamine kaks päeva pärast esietendust Eesti suuremate ajalehtede uudisekünnise, aga üldse mitte sellepärast, mis loojad loonud, vaid hoopis selle kandi pealt, et Eesti kirjaniku Karl Ristikivi võimaliku sünnitalu omanik, lavastuse idee algataja ja rahastaja ei maksa trupile palka välja, salgab ja keerutab.
Inetu lugu, aga mitte midagi ebatavalist, nagu tunnistas lavastaja. Nii juhtub, nii tehaksegi. Kahju ainult, et see juhtus asjaoludel, mis vähemalt esialgu paistsid missiooniettevõtmisena. Korraks, enne ja esietendusel, võis isegi mängida mõttega, et Läänemaa saab omale ehk ajapikku teisegi teatritalu, aga tuleb välja, et ainult daatumitega sildist majaseinal ei piisa.
