Lapsed õppisid Pivarootsis leinaga toime tulema

Avatar

Madiken

madiken@le.ee

Laagrilapsed osalevad küll iga päev rühmateraapias, kus tehakse leinatööd, kuid oluline osa laarist on ka kõikvõimalikud mängud ja lõbustused. Foto: erakogu
Laagrilapsed osalevad küll iga päev rühmateraapias, kus tehakse leinatööd, kuid oluline osa laarist on ka kõikvõimalikud mängud ja lõbustused. Foto: erakogu

Möödunud laupäevani oli Pivarootsis laagris 40 Eesti last, kes õpivad toimetulekut pärast pereliikme surma.

Igal aastal osaleb kolmeosalises leinatoetuslaagris 40–45 last. Lapsed jaotatakse vanuse järgi rühmadeks, igal rühmal on spetsialistist mees– ja naisjuht. Kohtutakse suvel kaheksaks, sügisel ja kevadel kolmeks päevaks.

Täna lõpebki laagri esimene, suvine osa, mis tavakohaselt on Pivarootsis.

Laagri programmijuhi Maire Riisi sõnul on suvise kohtumise eesmärk õppida oma emotsioonide ja igapäevaeluga pärast kaotust hakkama saama.

Kuidas leevendada leina?

Laagri tegevusjuhi Uku Presmanni sõnul võtab otsene leinatöö rühmades laagri päevakavast paar tundi.

Ülejäänud aja osalevad lapsed õpitubades ja meelelahutusüritustel, mis tegelikult on osa teraapiast.

Töötubades maalivad lapsed portselanile, kaunistavad küünlaid, õpivad viltima, meisterdavad savist jms, loetles tegevusjuht. Üheskoos laua taga istudes ja kätel käia lastes on tunduvalt kergem oma tunnetest rääkida.

Sama eesmärki teenib koos pisikeste mänguasjade või legoklotsidega mängimine.

„Kui lapsed saavad aru, et nad ei ole oma hädas üksi, on juba iseenesest väga kergendav,” ütles Presmann.

„Tihtilugu jäävad lapsed leinas üksi, sest inimesed ei oska midagi peale hakata, öelda ega lohutada ja lapsel tekib tunne, et kui tal on lähedane surnud, siis on tal puue,” selgitas ta.

Lapsed kasutavad ka laagri spordiväljakuid. Mõnel päeval on jalg–, korv– või võrkpallitrenn kavas, teisel päeval haaravad lapsed palli spontaanselt.

Iga päev on temaatiline. „Näiteks täna on sõbrapäev: avatud on sõbrapostkast, töötoad on mõttega sõpradele. Õhtul on etendus ja kontsert, iga grupp teeb väikese etteaste. Homme on tsirkusepäev: rongkäik, suur hulk põnevad riideid, etendus, kus on lõvid, karud ja kõik teised,” kirjeldas Presmann neljapäeval.

Laagri jooksul võetakse igal aastal ette reis Muhumaale, käiakse sealses jaanalinnufarmis ja hobusefarmis.

Kui lapsed laagriaasta teises etapis, sügisel Harjumaal Paunkülas uuesti kohtuvad, on teemaks mälestused: milliseid hoida ja kuhu panna halvad mälestused, rääkis Maire Riis.

Kevadisel kohtumisel Pivarootsis korratakse õpitut ja räägitakse tulevikust.

Kuidas jõuab laps toetuslaagrisse?

Laagrisse jõuavad abi vajavad lapsed kas omavalitsuste või vaimse tervise spetsialistide vahendusel, kuid ka siis, kui pere ise ühingu poole pöördub.

Igal laagriaastal on kohti umbes 45, kuid sellist teenust vajaks tegelikult Eestis üle 300 lapse aastas, nentis Presmann.

Laagrisse valitakse lapsed pärast vestlusi, mille vältel selgitatakse välja sobivus, ütles Riis.

Valitakse nende hulgast, kellel on surnud ema, isa, õde, vend või vanavanem, kes on lapse kasvatanud.

Laps peaks olema lõpetanud esimese klassi, nooremail on üksi nädal kodust eemal olla raske, lisas Presmann.

Kaotusest ei tohiks olla möödas enam kui kaks aastat, aga ka mitte vähem kui kolm kuud.

„Alguses on abi teistsugune. Laps peab olema üle saanud šokist, teadvustama,” selgitas Presmann.

Laagrit korraldab mittetulundusühing Laste ja Noorte Kriisiabiprogramm.

Riisi sõnul on korraldusmeeskonnas 12 liiget, nende seas psühholoogid, psühhoterapeudid, õpetaja, füsioterapeut jpt spetsialistid, „kõik on saanud väljaõppe”.

Esimene toetuslaager leinas lastele oli 1995. aastal Estonia huku järel leinama jäänud laste initsiatiivil.

Pivarootsis on laagreid peetud 1999. aastast.

Raha saamiseks kirjutavad ühingu liikmed igal aastal projekte, omaosalust maksavad omavalitsused, on annetajaid. Annetustena on saadud ka õpitubades kasutatavad materjalid ja tööriistad.

Laste laagrimuljeid

Igal kevadel küsivad laagrikorraldajad programmi läbinud laste käest, kuidas leinatoetuslaager neid aitas.

„Mäletan nagu läbi une, milline ma olin, kui siia tulin. Ikka nagu tavaline tüdruk. Kui on võimalik olla tavaline, kui su ema on surnud. Siis arvasin, et olen teistsugune kui teised ja mitte keegi ei mõista mind. Nii teistsugune ma olla ei tahtnud.

Loomulikult polnud ma eriti palju rääkinud oma ema surmast. Arvasin, et nii kui suu sel teemal lahti teen, hakkan nutma, nii et Emajõgi üle kallaste tuleb.

Tulin laagrisse mingi eelarvamusega, et nüüd patsutatakse mulle õlale ja haletsetakse: „Vaene laps! Sul on ema surnud. Nuta!”

Tegelikult see nii polnud. Oli hoopis kohutavalt äge. Nutma hakkasin küll, aga see oli kuidagi nii hea. Nii tore oli mul mõista, et ma polegi nii teistsugune, sest on samasuguse sündmuse üle elanud lapsi. Lihtsalt tore oli ise rääkida ja teisi kuulata.

Sellest muutusid kindlasti ka minu suhted. Eelkõige iseendaga. Olin kuidagi rahulikum ja kindlam. Meeldisin endale rohkem. Mul oli hea meel, et julgesin rääkida ema surmast ja julgen praegugi. Kui päris aus olla, siis mulle isegi meeldib sellest rääkida.

Muutusid ka suhted teistega. Olin kodus kuidagi rahulikum ja sain teistega paremini läbi. Ilmaasjata ikka röökima ei pistnud ja tähtsusetud asjad ei käinud enam närvidele. Ka sõpradega läbisaamine muutus kuidagi vabamaks.

Mõtlen ikka vahel, kuidas mul vedas, et just mina siia laagrisse juhtusin tulema. Eestis on ju veel lapsi, kes on kaotanud oma lähedase inimese. Olen õnnelik, et mina siia juhtusin. Mul on neist teistest veidi kahju ka. Kas nad üldse teavadki, et selline laager on olemas? Ma ei tea. Mina varem ei teadnud, kuid tore, et nüüd tean.

Tore, et sain kokku nende inimestega. Tunnen kuidagi, et see laager on eriti soe. Kõik suhtuvad kõigisse erilise hoole ja armastusega, kõik hoiavad kokku ja keegi ei tundu olevat üleliigne.

Need, kes selle laagri kinni maksid, olid ikka toredad küll.”
Reelika (15)
*

„Olen palju rõõmsameelsem. Rõõmsa meele sain just siit laagrist.”
Kasper (11)
*
„Ma tunnen ennast kuidagi vabamana ja avatumana. Ma ei oleks iial osanud arvata, et mul nii palju kergem võib olla. Rääkimine teiste noortega, kellel on samasugune raske kaotus läbi elatud, on hea. Hea sellepärast, et sa tunned, et sa ei ole üksi. Tead, et on olemas teisi, kellel on raske. Üheskoos rääkimine aitab sellest kiiremini ja valutumalt üle saada.

Mul ei ole enam raske ega valus, kui ma oma vennast mõtlen. Olen õppinud mälestustest kinni hoidma ja selle üle rõõmu tundma, et mul oli nii tore suurem vend.

Sellest laagrist olen ma saanud ka julgust juurde. Ma ei karda oma mõtteid avada teistele inimestele. Ma ei häbene ka nutta, kui mul on raske, sest nutmine leevendab valu.”
Triin (15)
*
„Olen endast ja elust paremal arvamusel.”
Kerti (11)
*
Meeldis grupitöö, kus sai oma murest rääkida.
Arko (12)
*
„Väga hea on, et siin saab inimesi usaldada. Ometi tunnen kõiki alles nädala. Olen uuesti hakanud otsima armastust, usaldust ja kaitset, mis oleks enne olnud mõeldamatu.”
Astrid (14)
*
„Ma poleks kunagi arvanud, et lihtsalt tühipaljast rääkimisest võib nii kergeks minna.”
Kaupo (15)
*
„Meeldis, et grupitöö ajal sai korvi mängida, sest siis oli lihtsam rääkida.”
Jaanus (15)
*
„Suvelaagris meeldis mulle jalgrattaga sõita ja savist asju teha. Grupitöö meeldis ka väga, sest seal sai oma mured välja rääkida. Ma soovitan kõigile, kel ema või isa surnud. Siin on lõbus ja hea. Grupijuhid on ka lõbusad, see on kõige parem laager, kus ma käinud olen. Soovitan kõigile. Proovige järele.”
Lauri (9)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz