President Toomas Hendrik Ilvese võidupühakõne Pärnus

Lugupeetavad kaitseliitlased ja kaitseväelased.

Hea Eesti rahvas, sõbrad.

Me tähistame täna Eesti rahvaväe võitu Võnnu lahingus 93 aastat tagasi, millest on saanud järgmistele põlvedele ühe verinoore riigi ja rahva vapruse, kindlameelsuse sümbol.

Kui mäletame ja mälestame meile vabaduse toonud meeste ja naiste kangelastegusid, siis peame kindlasti mõtlema ka neile asjaoludele, millele toonane võit tugines. Me mõtleme neile ning tõmbame otseseid ja kaudsemaid paralleele tänasesse päeva.

Ja küsime: kas oleme oma esiisade ja -emade väärilised? Kas kanname neid väärtusi ja seda usku, mis viisid ligi sada aastat tagasi meile vabaduse toonud võitudeni Landeswehri sõjas baltisakslaste ja Vabadussõjas bolševistliku Venemaa vastu.

Meie rahvavägi läks lahingusse, võitles ja võitis, aga kandis ka ränki kaotusi. Neid kannustas siiras usk Eesti vabadusse ja meie iseseisvasse riiki.

See oli paleus, mille nimel end ohverdati. See sundis ellujäänuid ja kõiki teisi hoidma ja kaitsma Eesti iseseisvust, austama oma riiki, seda ausalt teenima.

Hea Eesti rahvas.

Meie kaitseväelased, rivikoosseis ja ohvitserid annavad ka täna vande Eesti riigile. Ja uskuge mind – nad võtavad oma vannet täiesti tõsiselt, nii seda andes kui ka hiljem kaitseväeteenistuses oma kohust täites.

Nendele on riik tõsine asi, meie põhiseaduslik demokraatlik kord pole neile mäng. Riik ja demokraatia pole need, mida passib naeruvääristada. Pole need, millega kaubelda.

Eesti riik ja meie demokraatlik kord on miski, mida ükski poliitik, partei ega keegi muu peale Eesti rahva saa kuidagi omastada.

Ma kutsun kõiki sellele mõtlema. Eriti ajal, kui meie esindusdemokraatiat kehastavaid parteisid närib usalduse nappus.

Ajal, mil me erakondade ümber on liiga palju sahkerdamise, omakasu teenimise ja vassimise kahtlusi.

Ajal, kui oma vigade õigustamisel ei peeta paljuks mängida poliitiliselt sõltumatute ja professionaalsete riigiasutuste mainega.

Need, jah, on rasked teemad. Aga pikk suvi on ees. Jõuame kõik mõtelda ja järeldusi teha. End ka muuta, et saaksime oma kaitseväelastele ausalt silma vaadata.

Mu daamid ja härrad.

Kuigi me ise oleme sageli kriitilised – ja põhjusega kriitilised – Eesti saavutuste ja hetkeseisu üle, siis rahvusvahelises üldpildis on Eesti käitunud riigikaitse küsimustes päris hästi, vastutustundlikult.

Kui suur osa Euroopast on kaitseküsimustes langenud mugavustsooni, kärpides kaitsekulutusi ja nõrgestades oma riigikaitsesüsteemi tõsiseltvõetavust, on Eesti täitnud kõik liitlastele antud lubadused.

NATO piiririigina ei saagi me lubada enesele sõnamurdmise luksust.

Ajateenistus on Eestis üha rohkem muutumas auasjaks, mida iga noor mees näeb oma elu ja karjääri lahutamatu osana. Mida rohkem ja paremini mõistavad seda meie tööandjad nii riigi – kui erasektoris, seda vähem hooplemist nahahoidmise üle me kuuleme tulevikus.

Vabatahtlik riigikaitse alane tegevus Kaitseliidus sümboliseerib aga me püsivat kaitsetahet.

Hoiame seda tunnet, see hoiab meid koos ja annab kõigile kindlustunde.

Maailm muutub, sellega muutuvad ka ohud. Me näeme uute sõjapidamise viiside kasutuselevõttu. Traditsiooniliste relvade kõrvale on tulnud nähtamatud ja vaid aimatavad ohud.

Eesti on nende ohtudega kursis, osaleb kollektiivsete lahenduste väljatöötamises. Muu hulgas ka siinsamas Eestis, NATO küberkaitsekeskuses.

Meie ekspertiis neis küsimustes, riigikaitsekulude hoidmine lubatud mahus ja Eesti üksuste osalemine rahvusvahelistel missioonidel on oluliselt kasvatanud Eesti tõsiseltvõetavust rahvusvahelises julgeolekupoliitikas.

See on väärtus, mida rahas pole võimalik mõõta. Kui aastate eest pürgis Eesti valusaid reforme tehes rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, siis räägiti, et me vajame kohta nende laudade taga, kus langetatakse Eestit puudutavaid otsuseid.

Nüüd me istume, arutame ja vaidleme nende laudade taga. Veelgi enam – seal ka kuulatakse tähelepanelikult, mida Eestil on öelda. Meie kaitseväelaste valmisolek ja meie riiklik tõsiseltvõetavus on kindel valuuta.

Hoiame selle väärtust. Ja ühtaegu ka anname endale aru, et koos valimisolekuga suurendada pingelistes majandusoludes meie kulutusi kaitsevaldkonnale, peab kaasas käima ka ülim nõudlikkus, et seda raha kulutataks otstarbekalt ja efektiivselt.

Kallid kaasmaalased.

Afganistanis, NATO operatsioonil, ei võitle mitte ainult meie kaitseväelased.

Seal on kohal terve Eesti riik, sest meie julgeolekuhuvid nõuavad liitlaskohustuse täitmist.

Me aitame seal ohjeldada kurjust, olgu selleks rahvusvaheline terrorism või narkokaubandus.

Eesti aitab Afganistanis ehitada endaga ise toime tulevat riiki. Sellist riiki, mis suudab tagada oma rahvale turvalise elu ning mis ei ohusta oma naabreid ega kaugemaid maid.

Eesti peab oma kaitseväelaste puhul alati järgima olulist põhimõtet: kedagi ei jäeta maha. Iga inimene on meile oluline, me seisame riigi ja ühiskonnana nende eest, kes on valinud meie kaitsmise elukutse.

Kedagi ei jäeta maha lahinguväljale ega jäeta maha ka hiljem, kui kaotusevalu muutub tuimemaks või vigastada saanud võitlejad on kodus tagasi.

Kui Eesti parlament ja valitsus langetavad otsuse lähetada oma kaitseväelased lahingusse, siis võtab riik koos sellega ka suure vastutuse. Vastutuse nii kaitseväelaste endi kui ka nende lähedaste eest.

Vastutuse eelkõige selles mõttes, et Eesti riik peab tegema kõik endast oleneva, et lahingüksustel oleks parim võimalik väljaõpe ja parim võimalik varustus missiooni edukaks läbimiseks.

Riik võtab vastutuse ka lahingust naasvate üksuste eest, tal tuleb igapäevase tähelepanu, hoole ja mõistmisega suhtuda sellesse, et nii mõnigi lahing või vahejuhtum võib kaitseväelase peas ja hinges kesta igavesti.

Aga riik võtab vastutuse ka neil traagilistel juhtudel, kui meieni jõuab uudis kauges lahingus langenute ja raskesti haavatute kohta.

Tegelikult ei ole selles sõjas meile kaugeid lahinguid. Nii peame me kõik, riigi esindajate ja eelkõige kaaskodanikena leidma võimalusi, kuidas kaotuse valu ja kaotusega kaasnevat lootusetuse tunnet kasvõi osaliselt leevendada.

Pean oluliseks, et märkaksime senisest rohkem neid mehi ja naisi meie hulgast, kes on teeninud või teenivad Eesti riiki kodust kaugel: vapralt, professionaalselt, ennast ohverdades.
Kaitseväe läbimõeldud personalipoliitika ja kaitseväelastele kindlustunnet sisendava palga ning vajadusel parima ravi pakkumise kõrval tähendab see eelkõige muutunud suhtumist meie veteranidesse.

See tähendab äratundmist, et oleme nendele meestele ja naistele tänu võlgu selle eest, et saaksime ise rahulikult töötada, õppida ja puhata, lapsi kasvatada ja turvatunnet nautida. Et saame nautida enam kui 20 aastat tagasi saavutatud võitu olla riigina iseseisev, demokraatlik ja vaba oma liitlasi valima.

Hea Eesti rahvas.

Meile ligi sada aastat tagasi vabaduse ja iseseisvuse kätte võidelnud sõjaväelaste teeneid tunnustati teenetemärkide ja taludega. Aga eelkõige väljendas seda tunnustust kogu Eesti rahva tänu ja austus.

See on me kõigi seesmise hoiaku küsimus.

Kaitseministeeriumis ja kaitseväe peastaabis on valminud ettepanek hakata jüripäeval tähistama veteranide päeva. Ma toetan täielikult seda väga head ideed. Nii väljendame kõik koos oma tänu ja tunnustust nendele, kes hoiavad ja on hoidnud Eesti vabadust. Meie kõigi ühist vabadust.

Mõtleme neile naistele ja meestele täna õhtul, kui süütame jaanilõkked.

Ilusat võidupüha. Elagu Eesti.