Väino Linde: Ametnikest ja uuest avaliku teenistuse seadusest

Väga paljud meist teavad lugusid riigiametnikega suhtlemisest. Oleme kuulnud nii head kui ka halba. Eelkõige kostab nurinat ametnike pealtnäha saamatuse üle, klientide liigse jooksutamise ja vahel ka ilmse ebakompetentsuse üle. Harvem kiidetakse ametnikku, kes teeb oma tööd hästi ja kohusetundlikult ning kõrge pädevusega.

Paarkümmend aastat tagasi sai tänane Eesti Vabariik enamiku oma ametnikkonnast päranduseks nõukogude ajast ja seetõttu oli algul keeruline välja juurida arusaamist, et ametnik on tavakodaniku jaoks, mitte vastupidi.

Kehtiv avaliku teenistuse seadus kehtestati Eestis 1996. aastal. Selle ajani töötasid ka kõik ametnikud töölepingu alusel, ilma avalikust teenistusest tulenevate nõuete, piirangute ja hüvitisteta. Edasi kehtestati aga väga oluline põhimõte, et avaliku võimu teostamist ei saa riik usaldada igaühele. Vajalik on vastav haridus, pädevus, teatud isikuomadused ja ametnik peab olema vähemalt 21aastane.

Ega ükski asi pole lõpuni ainult hea ning niimoodi on aegade jooksul ka avaliku teenistuse seaduses tuvastatud mitmeid probleeme ja küsitavusi. Näiteks oli seadusega kehtestatud ametnike palgaastmestiku eesmärgiks läbipaistev ja võrreldav palgakorraldus. Aga kuidas välja kujunes? Tegelikkuses ei tekkinud kindlat seost ametikohal nõutava kvalifikatsiooni, töö keerukuse, vastutuse, mõju ulatuse ja palgamäära vahel. Ametnike palgakorraldus on tänaseks muutunud läbipaistmatuks ja toonud kaasa suured palgaerinevused isegi ametikohtade põhigruppide sees. Erinevatel alustel makstavate lisatasude hulk on ikka veel väga suur.

Ka ametnike atesteerimine on muutunud väga jäigaks ja formaalseks. Tegemist on pigem ametniku täiendava kontrollimise kui arendusmehhanismiga. Väga kohmakas ja aeganõudev on meil ka avalike konkursside korraldus. Erinevatel põhjustel on ka veel täna ametnikke, kes on nimetatud oma ametikohale kohusetäitjana. Kehtiv avaliku teenistuse seadus ei toeta ametnike mobiilsust erinevate asutuste vahel ning praktilises elus pole ka rakendunud vastav ametnike reservisüsteem.

Üks tänane oluline probleem on ka põhjendamatud ja ülemäärased ametnike ametihüved võrreldes kehtivas töölepinguseaduses toodud töötajate omadega. Jutt käib siin kuni 9 kuu töötasu suurusest koondamishüvitistest, täiendavatest puhkusepäevadest ning vastavast pensionistaažist.

Kõige selle tõttu pole imekspandav, et juba pikemat aega ettevalmistatud uue avaliku teenistuse seaduse arutelu on nüüdseks jõudnud riigikogus lõpusirgele. Olen rahul, et justiitsministeerium eelnõu algatajana on viimase aasta jooksul olnud väga kompromissialdis ning teinud head koostööd nii riigikogu komisjonide kui ka fraktsioonidega. Eesmärgil, et eelnõu saaks mõistetav, tekst oleks arusaadav ning sealjuures ei riivataks ka kohalike omavalitsuste iseseisvust.

Pean ütlema, et eelnõuga ajakohastatakse Eesti avaliku teenistust eelkõige tervikuna ning sellesse süsteemi luuakse selgus. Paljuski ühtlustatakse töölepinguseaduse ja avaliku teenistuse regulatsioon. Eelnõuga reguleeritakse üldjuhul ainult ametnike teenistussuhteid. Ja mis on väga oluline muudatus – ametnike ringi üldises ulatuses vähendatakse ning ametniku mõistet kitsendatakse oluliselt.

Läbi avaliku konkursi kohustuslikkuse kehtestatakse kõigile võrdne ligipääs ametniku ametikohale. Isiku sobivust ametipostile hinnatakse neljakuulise katseajaga, mis on kõigile kohustuslik. Lihtsustatud on kehtivat atesteerimise süsteemi, mis asendub paindlikuma arengu- ja hindamisvestluse vormiga. Kaovad ametnike automaatsed lisatasud akadeemilise kraadi omamise, võõrkeelte oskuse ja teenistusaastate eest.

Samas nähakse ametnikele ette endiselt 35päevane puhkus. Ja see ongi üks väheseid privileege, mis peaks ametnikele alles jääma ning kompenseerima neile kehtestatud piiranguid ja kohustusi. Ka senine soodsam pensionisüsteem kaotatakse. Ametniku palk hakkab koosnema vaid põhipalgast ja kuni 20% lisatasust või muutuvpalgast. Teenistusest vabastamisel on etteteatamistähtajad sõltuvalt teenistussuhte pikkusest 15 kuni 90 kalendripäeva. Koondamishüvitised hakkavad olema üksnes ühe kuu keskmise põhipalga ulatuses.

Üldises plaanis on väga oluline, et eelnõuga nähakse ette ka avaliku teenistuse eest vastutav ametkond, milleks on rahandusministeerium eesotsas ministriga.
Uue seaduse kehtestamisel tuleb arvestada ka, et meie põhiseaduse kohaselt ei tohi riik käituda sõnamurdlikult ega petta isikute (ka ametnike!) õiguspärast ootust. Seetõttu säilitatakse ka neile, kes edaspidi kaotavad oma ametniku staatuse, senine palganumber ning antakse viie aasta jooksul võimalus edasi teenida täiendavat pensionistaaži. Ametnikuna jätkavatele isikutele säilitatakse senine pensionistaaži arvutamise kord samuti viieks aastaks ning nendegi üldist palgasuurust ei vähendata. Küll kaob aga koheselt seaduse jõustumisel, eeldatavalt 1.juulist 2013, ära ametnike pikem koondamishüvitis.

Kas, kui palju ning mis suunas kogu see avaliku teenistuse reform ka tavakodanikule avaliku teenuse kättesaadavust ja kvaliteeti mõjutab, näitab aeg. On ju ametnikele seadustega antud kätte kaalukas võim ja vastutus. Ja eelkõige ametnikel on õigus sekkuda meie kõigi põhiõigustesse, otsustada riigi ja omavalitsuse rahade jagamise üle ning kaitsta nii riigi kui kõigi isikute üldisi huve tervikuna.

Väino Linde
,
riigikogu liige, Reformierakond