15. mail tähistatakse ülemaailmset AIDSi ohvrite mälestuspäeva. 1983. aastast korraldatakse mai kolmandal pühapäeval küünlasüütamistseremooniat. Sellest võtab osa 115 riiki, ka Eesti. Mis on tseremoonia eesmärk? Praegu arvatakse maailmas olevat 33,3 miljonit HIV–kandjat ning epideemial pole näha lõppu. Mälestuspäeva mõte on suurendada teadlikkust ning vähendada sotsiaalseid barjääre, stigmatiseerimist ja diskrimineerimist. Ka meil on HIVsse nakatunute arv kasvu teel ja peaksime rohkem mõtlema, kuidas see meie ühiskonda mõjutab.
HIV on nakkushaigus, mille hilisemat staadiumi nimetatakse AIDSiks. Pärast nakatumist hakkab immuunsüsteemi kaitsevõime vähenema, muutume haigustele vastuvõtlikumaks. Selle levikuks on vaja kokkupuude teatud kehavedelikkudega nagu veri, sperma, tupesekreet või rinnapiim. Õpime koolis, kuidas inimesi ravida ja neile tagada võimalikult hea tervislik seisund. On haigused, mida suudetakse välja ravida, kuid on ka kroonilised haigused. Maailma Terviseorganisatsiooni tervise definitsiooni järgi on tervis täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte ainult haiguse või nõtruse puudumine. Tänapäeval on AIDS krooniline haigus ja inimene, kes saab ettenähtud ravi, võib elada aastakümneid. Samuti peavad elu lõpuni oma raviskeemi järgima näiteks reumaatiliste haiguste põdejad, kõrgvererõhktõvega patsiendid, diabeetikud jt. Ravimid ning raviskeemi järgimine lubab haigele võimalikult hea füüsilise seisundi. Alahinnata ei tohiks inimeste vaimset ega sotsiaalset heaolu. Ühiskond on kiire kritiseerima ning diskrimineerima vähemusi.
Nii kindla diagnoosiga HIV–positiivsed kui ka need, kellel arvatakse viirus olevat näiteks nende sotsiaalse kuuluvuse tõttu, võivad langeda ja on langenud vägivalla ohvriks. HIV–positiivne diagnoos on kindlasti elumuutus, kuid ei pruugi muuta argielu võimatuks, ei takista unistamast, ei välista perekonda või sõpru. See ei paista kindlasti välja riietusest, naeratusest ega silmavaatest. Viirusega ei nakatu kallistades või käteldes, istudes sama laua taga või õppides samas klassis.
Stigmatiseerimine avaldab oma mõju juba enne diagnoosi. Hukkamõistval suhtumisel on palju tagajärgi ja hind ühiskonnale võib olla suur. Võib tekkida kartus end regulaarselt kontrollida, raske on ennetustöö tegemine või sellest teemast avalikult rääkimine. See võib viia nakkuse laialdasema levikuni.
Oleme läinud kergema vastupanu teed ja teinud HIVst tabuteema. Aga kunagi pole liiga hilja oma arvamust muuta. Läänemaal saab end kontrollida SA Läänemaa Haigla noorte nõustamiskeskuses.
kui irooniline. vana silmakirjalik ja suurimate eelarvamustega hirvesoo isiklikult!