0

Südamehaiguste ennetamine – millest alustada?

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Oma parema tervise heaks on vaja teha kolm sammu – külastada perearstikeskust, kontrollida oma tervise põhinäitajaid ning juba muutusi alustanuna, hoida ka valitud kurssi.

Esimene samm: külasta perearstikeskust!  

Terved patsiendid, kes soovivad saada teavet südamehaiguste ennetamise kohta, võivad pöörduda alustuseks pereõe poole. Pereõed käivad iga-aastastel täienduskoolitustel ja on kursis kõige kaasaaegsemate terviselahendustega.

Otse perearsti poole võiks pöörduda juhul, kui inimesel esineb lisaks muid kroonilisi haigusi, kui tema perekonnas on esinenud südamehaigusi või tal on spetsiifilisi kaebusi nagu:

  • Pigistutunne rinnus, mis kestab üle paari minuti või on “tuleb-läheb” iseloomuga
  • Pigistustunne või valu, mis kiirgub õlgadesse, ülaselga, lõualiigesesse või kätesse
  • Pearinglus või iiveldus
  • Külmavärinad, südamepuperdamine
  • Ebaselge põhjusega ängistustunne, väsimus
  • Õhupuudus või hingeldus

Alustuseks vestleb perearst patsiendiga, et saada ülevaade olemasolevatest haigustest ja kasutatavatest ravimitest. Kindlasti oleks vaja enne vastuvõtule tulemist uurida ka oma perekonna haiguslugu, näiteks mis haigusi põdesid või millesse surid lähisugulased.

Pereõde või perearst ootab ausat vastust küsimustele suitsetamise, liikumise ja söömisharjumuste kohta. Mõnikord on vajalik ka info patsiendi seksuaalkäitumise ja vaimse tervise kohta. Seda kõike küsitakse selleks, et otsustada, millised on inimese individuaalsed riskid ning seeläbi pakkuda patsiendipõhist ennetustegevust.

Teine samm: kontrolli regulaarselt oma tervisenäitajaid!  

Regulaarne kontroll on eriti oluline, kui inimesel on mitu riskifaktorit (suitsetamine, piiripealne vererõhk jne). Profülaktilisele vastuvõtule tulek eeldab, et patsient on nõus elustiilis muutusi tegema.

Põhilised näitajad, mis on olulised südametervise kohapealt, on:

  • vererõhk. Täiskasvanud peavad oma vererõhku mõõtma iga kahe aasta tagant. Kui vererõhk ei ole normis või esineb muid südamehaiguste riskifaktoreid, tuleb vererõhku mõõta sagedamini. Optimaalne vererõhk on alla 130/80 mmHg.
  • kolesterooli väärtus. Alates 40. eluaastast peaks kolesterooli mõõtma vähemalt korra viie aasta jooksul. Varasem ja sagedasem testimine on vajalik kui väärtused on piiri peal või on muud südamehaiguse riskifaktorid.
  • veresuhkru väärtus. Kuna diabeet on üks südamehaiguse riskifaktor, olla võib vaja veresuhkrut profülaktiliselt kontrollida. Sõltuvalt riskifaktoritest (ülekaal, perekonnas esinenud diabeet) võib arst soovitada esimest korda veresuhkurt mõõta 30-45 aasta vanuses ja seal iga viie aasta tagant.

Kolmas samm: püsi kursil!

Kui inimene on saanud oma riskifaktorid teada, annab perearst või -õde soovitusi tervisliku toitumise ja liikumise kohta. Tihti inimesed alustavad antud soovituste täitmist, kuid paari kuu pärast neist loobutakse. Mõned soovitused, kuidas oleks kergem muutuste juurde pidama jääda.

Tervislikust toitumisest ei tohiks mõelda kui dieedi pidamisest, mida võib lõpetada ja siis taas alustada. Mõtle sellele kui elustiili muutusele, millel ei ole stardi, stopp ega restart’i nuppu. Ära kasuta ühte kõrgekalorilist toidukorda vabandusena selleks, et sellel päeval korralik toitumine lõpetada ja homme uuesti alustada. Mõtle igast toidukorrast kui eraldi võimalusest teha häid toitumisvalikuid. Ära iial jäta söögikordi vahele, eriti hommikusööki – see põhjustab hilisemat ülesöömist.

Mõtle minevikule – miks sa eelmistel kordadel pooleli jätsid, kas oled samal teel? Kui vastus on “jah”, siis on tegemist mustriga. See tuleb lõhkuda, tehes kindlaks, mis varem valesti läks. Võib olla oli dieet liiga range või oli seda raske jälgida? Olid väsinud liigsest treenimisest?

Enamik inimesi ei jõua treeningutes eesmärkideni, kuna ootavad, et juhtuks midagi erilist. Kaalukaotus ei ole alati eriline protsess, hoopis vastupidi – see ei pruugi mõnikord olla isegi lineaarne. Võib juhtuda, et võtad kaalust veidi maha, siis jälle juurde ja alustada protsessi algusest. Sea endale realistlikud eesmärgid ja anna oma kehale aega nende eesmärkide saavutamiseks.

Enne kui mõtled lõpetamisele, tee kõik, mis võimalik, et püsida valitud teel. Selle asemel, et lõpetada, tee endale igaks nädalaks miinimumprogramm. Kui teed alla selle või ei tee üldse, luba endale, et enne täiesti lõpetamist proovid muid võimalusi. Aitab seegi kui proovid asju, mis ei kuulu klassikalise trenni mõiste alla – nagu naatants, ladina tants, spinning, pilates või jooga.

Leia omale see õige treenimisviis. Mõnele sobib kui ta palkab omale personaaltreeneri, teisele kui tal on aktiivne sõber, kellega koos sportida. Kolmandad aga tahavad käia vaid spordiklubis, neljandatele sobib kodus arvuti või teleri ees tehtav videotreening.

Mõni inimene arvab, et kui nad piisavalt kaua treenivad, siis ühel päeval avastavad nad hommikul ärgates, et armastavad tervislikult toitumist ja treeningut. Kuigi aja jooksul läheb kergemaks, pead ikkagi leidma trennideks midagi, mis sind motiveeriks. Treeningprogrammist kinnipidamise eest hellita end näiteks massaži, uue raamatu, kino või nädalavahetusega spaas.

Kui lapsed ei tee kodutööd, on sellel tagajärjed. Sama on ka treeningutega – kui ei treeni, on sellel tagajärjed – kaalutõus, terviseprobleemid, rahulolematus iseendaga.

Anneli Virks,
perearst

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz