Ridala kirik sai uue katuse

Aastaid hävimisohus olnud ainulaadne Ridala kirik sai endale uue katuse ja on nüüd halvimast päästetud.

Möödunud kolmapäeval käisid muinsuskaitsjad Ridalas ehitajate tööd üle vaatamas. Õnnelik Ridala koguduse õpetaja Kari Tynkkynen jagas kirikuväravas külalistele kutseid 10. juunil kiriku katuseehitajate ja toetajate auks peetavale tänujumalateenistusele.

Remonti teinud ehitusfirma Resteh juht Aleksander Mihelson ütles, et töö tegelikult veel päris valmis ei ole. Pikihoonel on uus katus küll peal, kuid teha on veel jäänud krohviparandusi kiriku sees ja väljas.

Sisetöödega tuleb tema sõnul aga oodata, sest selleks peab kirikuruum mõne kraadi võrra soojenema. Ühes on aga Mihelson kindel — 10. juuniks ja juba enne seda on kirik ehitaja poolt üleandmiseks valmis.

Uudne tehnoloogia

Ridala kiriku pikihoone katusevahetuseks eraldas pühakodade programmi nõukogu läinud aastal 50 000 ja tänavu 109 131 eurot.

Aleksander Mihelsoni sõnul muutis töö keerulisemaks, et ehitusperiood jäi talvele. Lepingu tähtaegadest suutis ehitaja siiski kinni pidada. „Tegija ei jää kunagi päris rahule, aga põhimõtteliselt on mehed head tööd teinud,” kiitis ta alluvaid.

Mihelson lisas, et väiksemaid probleeme oli katusekonstruktsioonidega, sest katust on aegade jooksul eri meetoditega remonditud, ja parima lahenduse leidmiseks tuli projekteerijaga nõu pidada. Talade ühendamisel kasutasid taastajad pikki peenikesi keermega kruve, mis keeratakse tala sisse 45kraadise nurga all.

Kui tavaliselt tehakse talakinnitused jämedate poltidega, mis näha jäävad, siis praegusel juhul jäävad kruvidest silmale näha vaid pisikesed pead palgi sees. „Kõrvalt vaadates tekib küsimus, kuidas need püsivad,” ütles ta. Senine kogemus sellesarnaste kruvidega on näidanud, et püsivad küll.

Peale katuse ja katusekonstruktsioonide vahetamise tuli ehitajal parandada ka läänepoolset puitvõlvi. Kohati olid võlviruumi kannad läbi mädanenud ja ühest nurgast vajus kukkunud haamrile järele läinud ehitusmees sellest läbi. Midagi hullu temaga küll ei juhtunud.

Renoveerimistöödel järelevalvet teinud Tõnis Padu sõnul on võlvikandadega ilmselt ennegi probleeme olnud, sest osa neist on juba varem vahetatud ja betooniga valatud.

Uus murekoht — aknad

Tõnis Padu on küll tehtuga rahul, kuid näitab juba järgmisi töid, milleks Ridala kirik raha vajaks.

„Lõunapoolsed aknad on kole kehvas seisus. Ime, et need pole pähe kukkunud,” ütles ta. Kohati on raamid mädad, kohati klaas ära vajunud. Padu pakkus, et tammepuust aknaraamid pärinevad 1880. aastatest. „Ega neid päris välja pea vahetama, kui saaks hullud kohad ära plommida ja klaasi ette kittida,” lootis ta.

Teine ohukoht on krohvipraod. Tõnis Padu näitas piki torniseina nurka kulgevat pragu, mille tõttu ähvardab torniukse juurest lahmakas seinast pähe kukkuda.

Kehvas seisus on peaukse kõrval olevad massiivsed tugipiilarid, kontraforsid. Padu teadis rääkida, et kunagi pakkus Eesti üks tunnustatumaid arhitektuuriajaloolasi Villem Raam isegi kontraforsside lammutamist. Pärast 18. sajandil kiriku läänepoolse kivivõlvi sissekukkumist ja selle asendamist puuvõlviga on tugipiilarid oma otstarbe kaotanud.
Samal ajal leiab Padu, et kontraforsid on Ridala kiriku välimusele omased ja sel viisil väärtuslikud.

Tõnis Padule teeb muret, et paaris kohas on kiriku seintele jälle hakanud tekkima rohelised niiskuslaigud. „Üks turist küsis, kes selle maalinud on,” räägib Tynkkynen.