Sten Roosi muinasjutuvõistlusel jagati kahekümnendat korda auhindu

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Sandra Särg sai Lääne maakonna keskraamatukogu auhinna.

Steni muinasjutuvõistluse puhul on ainult kaks väga rasket asja, näis siinkirjutajale, kui korraldajad Ann ja Ants Roos ning trobikond pidulikult rõivastatud lapsi koos saatjatega 7. aprillil Tallinna raekotta kogunesid. Esiteks Teele kondiitriäris Pille valmistatud aukartustäratavate mõõtudega jänkupildiline tort ühes tükis Tallinna ja seal järsust trepist üles raesaali toimetamine ja teiseks sellesama tordi alla kohvikuruumi viimine. Kakskümmend aastat on asjalugu närvipinget valmistanud, aga viperusteta toimunud. Nagu ka kogu muinasjutuvõistlus. Piduliku päevaga päädivale võistlusele eelneva aastapikkuse töö mahtu teavad vaid korraldajad ise.

Aprill tegi aprilli ja klõpsas ilmatelekal kanalinupu talve peale. Teeolud olid pehmelt öeldes ebamugavad. See ei takistanud aga peaaegu kõigil auhinnasaajatel Eestimaa erinevatest nurkadest kohale jõudmast. Tulijaid oli Elvast ja Võrust, Tudulinnast ja Kalmetult, Tartust, Pärnust ja Tallinnast rääkimata. Oli põhjust ka mõnel Haapsalu ja Lihula perel pealinnatee jalge alla võtta. Ehkki pealinna on samuti kauge maa sõita nagu Haapsallugi, on bussiühendus pealinnaga siiski parem ja seepärast reserveerivad Roosid lõpuürituse tarbeks igal aastal Tallinna raekoja. Tuldi peredega, väikesed õe- ja vennatibad suuremate rõõmule kaasa elamas. Mine tea, vahest kasvavad neist uued muinasjutukirjutajad, -sõbrad päris kindlasti. Saal oli rahvast täis.

Võistlusele laekus 256 muinasjuttu, osavõtjaid oli 229, auhinna sai 43 last. Kui aga teha rehkendus kõigi aastate kohta, siis on Rooside hindava pilgu alt läbi käinud üle kuue tuhande muinasjutu üle viie tuhandelt autorilt ja tunnustuse on pälvinud üle 500 õpilase.

See, millest lapsed kirjutavad, peegeldab hästi meie maailma, laste soove ja hirme. Põhiline on jäänud läbi aastate samaks – kõik me oleme teel, kohtume ja läheme lahku, meid tabavad katsumused (juttudes väga sageli kiusamine, narrimine), me leiame sõpru ning oma koha elus. Sel korral käis sageli juttudest läbi, et kodu on see kõige parem paik. Nii tõdes maailmale tiiru peale teinud võilill, koltunud leht, pingviin Plärts ja papagoi Kõks, kaisukaru Kati ning mitmed teised tegelased.

Laste soove väljendab ehk kõige kokkuvõtlikumalt sinine karu – peamine, et sul oleks palju sõpru ja sa oleks normaalne. Muinasjuttudes leidub ka kriitikat, üllataval kombel telerivaatamise ja arvutisistumise kohta. Kas on täiskasvanute hoiakud kirjutajaid mõjutanud? Või on mängus oma kogemus? „Kuldkihar ja kaks karu“ kirjeldavad olukorda, kus töötu ema ja Soomest töölt tulnud isa lõõgastuvad teleri ees. Tütar Kuldkihar hoolitseb nende eest, koristab, söödab, peseb, sest vanemad ei mõtlegi end liigutada ja juttu ajada ei saa nendega enam ammu. Korraga märkab tüdruk, et isa ja ema on muutunud karvasteks, ei karda külma, mõmisevad vaid, kui ta nendega rääkida tahab…

Teises loos ekslevad poisid teleri sees saatest saatesse, sest vaatasid liiga palju televiisorit. Nii arvuti kui ka muud kaasaegsed elektroonikavidinad on nüüdisajal juttudesse tulnud nagu omal ajal pallid, saapad, sulepead, autod ja tolmuimejad. Aeg on niisugune.

Eks aetakse ka tiba edevuseasja. Ühe tegelase tragöödia on selles, et tervelt viis aastat on ta unistanud aeroobikamissiks saamisest. Teine jälle on paks tüdruk, kes saab võlukleidi, milles ta peenike välja näeb. Missivõistlus toimub juurviljaaias. Aga peenikestele porgandipiigadele eelistab žürii loomuliku iluga peedipreilit.

On juttu ka kurjadest õpetajatest, ühel neist nimeks Anna Lõuga… Õpetajat on võimalik lahkeks muuta omapoolse lahkusega, kingitud roosiga. Suurest kurjast hundist saab tänu väikesele hallile vaprale jänesele hea ja tubli hunt.

Steni muinasjutuvõistluse üks eesmärke on loovkirjutamisele õhutamisega arendada uue põlvkonna head eesti keele kasutamist. Erinevalt suurte kirjandusloomest kohtab laste juttudes harva kõnekeelseid väljendeid ja kantseleikeelt. Siiski-siiski, üks pani kiusajatele „paugu kirja“, teine „sai kreepsu“ ja kolmandal „muutus enesehinnang madalaks“. Fantaasiat on väga paljudel, jutu komponeerimise oskust vähem, nagu ka tajutava sõnumi olemasolu. Kus aga kõik need kolm komponenti, sealt leiab võidutöö.

„Steni muinasjutuvõistlus on väga tore. Nii hea, kui saab oma jutukesi ka teistega jagada.“ Nii kirjutas kümneaastane Hanna Simona oma muinasjutu kaaskirjas. See kiri, nagu ka mitmed õpetajate ja emade-isade poolt lisatud saatesõnad laste muinasjuttudele näitavad, et Ann ja Ants Roos on tervelt kaks aastakümmet ajanud õiget ja tulemuslikku asja.

Krista Kumberg

I koht
Liisa Meidla, Tudulinna põhikool VIII kl – „Kummaline kadumine“ ja „Nahkhiirte lennuvõistlus“

II koht
Liisa-Maria Marrandi, Türi põhikool VI kl – „Üks muinasjutt“

III koht
Johannes Ööpik, Tartu Raatuse gümnaasium VI kl – „Kolm marki“

Žürii eriauhind
Aap Vare, Haapsalu gümnaasium VII kl – „E-robot”

Ergutusauhind
Nora-Liis Köster, Haapsalu linna algkool VI kl – „Jõululugu“
Heino Pärnpuu, Lihula gümnaasium VI kl – „Kaks kraanaautot“
Marta Velda Loos, Uuemõisa lasteaed-algkool VI kl – „Muinasjutt tähepüüdjast“

Haapsalu linnavalitsuse auhind
Anna Elisabeth Lõuna, Haapsalu gümnaasium VII kl – „Kuldkihar ja kaks karu“

Lääne maakonna keskraamatukogu auhind
Sandra Särg, Haapsalu gümnaasium VII kl – „Missivõistlus juurviljaaias“

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments