Märtsi eelviimasel päeval valitses lasteraamatukogus meri. Laine laksus vastu riiuleid, kalad ujusid lambikuplite ümber, tormimühas otsiti oma saart ja sinisest sinisemat merd, kostis üleskutseid, et kõik lapsed merre ja sai teada, miks on merel ankruga mütsi vaja kanda.
Ah soo, esimene aprill on juba möödas? Tegelikult peeti maha igakevadine maakondlik Ernst Enno nimeline etluskonkurss. Ja mitte lained ei pressinud kitsikuse pärast ustest-akendest välja, vaid ruum kippus rohkearvulise osalejaskonna ja publiku jaoks kitsaks jääma. Ehkki võistlejad astusid ette kolmes jaos, tuli sel aastal esmakordselt kasutusele võtta ka kõrvaltuba ja saata sinna kuulama kõik need, kes ei olnud nõus luuletust lugema ehk siis õpetajad, lapsevanemad, toetajad ning muud huvilised.
Päeva jooksul astus publiku ette 151 Läänemaa koolilast. See on nüüd sedasorti juhtum, kui kitsikus teeb suurt heameelt ja paneb uhkust tundma meie õpilaste ja õpetajate üle.
Etlusvõistluse teema oli meri ja kõik sellega seonduv. Meri on kujundina ja meeleolu edasiandjana sees ka armastus- ja mõtteluules, seega võimaldas teema sobiliku luuletuse leida nii gümnasistil kui esimest aastat koolis käival jütsil. Kõige populaarsem oli Henno Käo luuletus „Maa ja meri“, mida sai lausa seitse korda kuulata. Leelo Tungla „Mereperet“ loeti neljal korral, Ernst Enno „Liiv, meri ja mõtted“ kolmel. Sellele vaatamata ei saanud kuulda kaht ühesugust luuletust.
Lapsed lähenesid luuletuse mõtte avamisele erinevalt. Oli särtsakaid ja teatraalseid etteasteid – Kenny-Robin Mastakov, Erki Pajula, Argo Sarali ja Stiven Radzikovski esinemine tegi kõigile rõõmsa tuju ja kutsus esile aplausi, mida võiks mööndustega ovatsioonideks nimetada. Eric Richard Kogermann mängis erineva hääletooniga ja esitas veenva dialoogi mere ja lapse vahel. Etenduselaadne esitus ei pea aga tingimata vali ja bravuurikas olema – Kristjan Vällmanni kalamehejutt kõlas vaikselt ning muhedalt.
Naljaka luuletuse särtsakas esitamine on juba iseenesest pool võitu. Hoopis raskem on esile tuua luuletusse peidetud tunnete pooltoone ja ridadetagust mõtet. Neid lapsi, kes lugesid mitte sõnu, vaid sõnumit, oli rõõmustavalt palju. Martin Pärna, Liilian Lember ja Kätriin Vichterpal jäid väiksematest esinejatest meelde, sest panustasid vähem välisele, lugesid pigem vaoshoitult, aga suure sisemise veendumusega.
Jennifer Marisse Cohen on varemgi etlejana silma paistnud, aga seekordne Tuglase „Meri“ näitas teda uuest küljest. Tütarlaps oli ise see luuletus, mida ta esitas. Ka Erik Mikkuse esituses sai Uno Sikemäe „Mere pisarad“ tunde- ja tähendusvarjundeid juurde. Margus Paaliste valis lugemiseks Marie Heibergi „Mere kaldal“ ja tema pigem vaikne ja sissepoole lugemine liigutas kuulajaid. Piia Tomingas esitas Kersti Merilaasi „Läks heeringalaeva üks Muhumaa mees“, mis on üks väga pikk luuletus. Sellistel on oht ära vajuda. Aga vastupidi, esitaja läks lugedes üha enam jutustatava loo sisse ja ei mingit monotoonsust – meeleolu tõusud ja langused käisid üles ja alla kui merelained. Karin Sommeri tugevuseks on tema loomulik päikseline olek, mis Juta Kaidla „Kalamehe“ elama pani.
Põhikooli vanemast astmest ja gümnaasiumist oli vähem esinejaid, aga see ei tähenda, et protsentuaalselt vähem silmapaistvaid esinejaid. Grete Lehemaa leidis Jürgen Rooste loomingust mere teema alla liigituva luuletuse ja tegi sellest uue – oma luuletuse (kui meenutada autori enese esitusstiili). Karina Voogla luges Tuglase „Merd“, esitaja võttis enesele aega, et meile see lugu rääkida ja et me sellest ikka õigesti aru saaksime. Gerhard Murro luges oma luuletuse „Püha paik“ ja nii esitus kui ka looming ise olid silmapaistvalt head. Lauri Kask ja Hans Joosep Jõgisalu esitused oleksid olnud väga head, kui poisid poleks olnud pisukeses esinemiskrambis. Sisemine jõud ja mõtestatus olid tajutavad, aga jäid „koore alla“. Ka Denis Aleksejevis aimus hea etleja, aga nagu väiksemate puhul pahatihti juhtub, läks tal paari viimase reaga kole kiireks. Saaks ometi läbi see esinemine!
Jürgen Hintsilt tuli päeva parim Ellen Niidu „Ma arvasin“, kirega. Grete Palmiste puhul ei saanudki aru, et ta loeb luuletust. Ei read ega salmid piiranud teda selle Juhan Smuuli värvika loo „Hang nagu härg magas akna taga“ jutustamisel. Väga loomulik ettekanne. Remo Nee esituses oli hapruse tugevust, hajalioleku kontsentreeritust, kostku see pealegi jaburalt, Mart Raua „Musta mere ääres“ kõlas igatahes veenvalt. Kõige ennolikumalt luges Enno luuletuse aga Kertu Viigipuu, vaoshoitult ja õrnalt.
Tilgake tõrva ka selle suure meepoti peale. Kas see käib nüüd aktseleratsiooniga kaasa, et 7.–12. klassi õpilastel on juba mäluga pahasti? Nii palju mahalugemist, kaasa võetud teksti piilumist, teksti toe mõttes näpu vahel hoidmist ja sassiminekuid pole varem küll olnud. Tegemist on ikkagi etlusvõistluse, mitte ettelugemisvõistlusega. Sellegipoolest on hea meel, et tuldi välja ennast näitama ja teisi kuulama. Suur tänu õpetajatele ja lastele!
Krista Kumberg
Fotodel: 4.–6. klasside ja 7.–12. klasside parimad
