Kui maakonna mõnes omavalitsuses lahvatab võimukriis, pole see ehk küll üle–eestiline uudis, maakonnalehe oma aga küll, seda enam, kui niisama kraaklemine võtab vallavolikogu istungil umbusalduse avaldamise kuju.
Umbusaldusavaldus ise, kus iganes see ka juhtub, on tavaliselt pika vinnaga asi, see ei alga tühja koha pealt ega lõpe seal. Ka on kõrvalseisjal esialgu enamasti väga raske seisukohta võtta, kummal poolel on tõde, kas neil, kes enam samamoodi elada ei taha, või neil, kes seda enam teha ei saa. Õigus on enamasti mõlemal, kasu aga selgub tavaliselt tagantjärele.
Kahes järjestikuses lehenumbris on Lääne Elu kajastanud Oru võimutüli, mis on mingis mõttes võrreldav orulaste naabervalla Nõva suvel tehtud võimupöördega. Nõval vallavanemavahetus õnnestus ja tänane Lääne Elu kirjutab ka uue vallajuhi esimesest vastu võetud eelarvest.
Tagantjärele tundub, et Nõva võimupööre on ennast õigustanud ja vald on sellest kasu lõiganud. Kas ja kui palju nõvalased kaotasid, on iseasi, aga — kui metsa langetatakse, siis lastud lendavad.
Küllap näitab aeg varsti ka seda, kas Oru opositsioon väsib või mitte. Praegu igatahes tundub, et volimehed on nii hullusti tülli pööranud, et leppimist tõenäoliselt ei tule. Olgu revolutsioonidega, kuidas on, pikast ja pidevast vindumisest ei tõuse kindlasti vallale kasu.
