Viimastel kuudel kirgi kütnud Lihula mõisakompleksi omandi– ja haldusküsimusele on kohapeal lisandunud teine: Matsalu mõisa omandiküsimus, mis on ühelt poolt lihtsam ja selgem, teiselt poolt lootusetu.
Lihulas asub kolm riikliku tähtsusega kaitsealust mõisakompleksi: kohaliku omavalitsuse ja kodanikuühenduse kaasomandis olev Lihula, eraomandis Matsalu ja riigi omandis Kloostri. Et Kloostri häärberile ei leitud õiget rakendust ega peremeest juba 1919. aastal, on sellest jäänud varemed. Lihulal ja Matsalul on läinud paremini, sest neile on peremehi jätkunud.
Lihula mõisale jätkub ilmselt ka edaspidi, suures osas tänu endise omaniku targale kinkelepingule. Hetkel näikse küll omavalitsus ja kodanikeühendus valdust käest kätte pilduvat nagu kuuma kartulit, aga see läheb mööda.
Teine lugu on Matsaluga, kus samade asjaolude kestes pole võimalik langetada ei tarku ega rumalaid otsuseid. Mõis laguneb, sest omanik ei ole ühel või teisel põhjusel selle taastamisest huvitatud. Omavalitsus nagu oleks huvitatud, aga survestusvahendina on sundvõõrandamine enam kui küsitav, omandi muutmise vahendina jälle äärmiselt aega ja raha nõudev protsess.
Isegi kui vald mõisa lõpuks kätte saaks, ei oleks tal tõenäoliselt raha seda korda teha. Kui valdus taas maha müüa, pole kindel, et uuestki omanikust saab asja. Nii ehk teisiti: mõis laguneb veel pikka aega ja lõpuks laguneb ära. Siit küsimus tarkadele peadele, kas või meie oma saadikuile riigikogus: mida teha Matsalu mõisaga?
