Toivo Tomingas: Eesti rahvas on millegi ootel

Oktoobri kolmas nädal on toonud eesti rahvale terve rea suuri, ka hiioblikke sõnumeid.

Jalgpallurid, Pohlakuga eesotsas, on tõstetud aupaistesse, mis minu arvates kustub peagi koos raketi trajektooriga susinal talveõhtusse. Aga seni leidub uskujaid, nagu tõus ja sära muudkui jätkuks. Eks näis!

Aastakõnega esines riigikogus õiguskantsler. Sära oli vähem, kriitikat mõõdukalt. Võib-olla isegi õigust. Ma tõsiselt kahtlen, kas õiguskantsler peaks nõudma endasugustele õigust Pärnu plaažil naiste paradiisis patseerida. Eks see üks kiiks ole mõlemalt poolt, kuigi süütu.

Õnnetus nimega sõda lõpetas järjekordselt, juba 11. korda ühe noore mehe elutee. Iga kord küsime me endalt, kas see oli vajalik, möödapääsmatu ohverdus kodumaa kaitsel ja vabaduse nimel. Ja mööname, et sõda on sõda ja sõjas on see paratamatu. Mina usun, et Eesti kaitsejõud saavad niisugustes sõjakolletes kindlasti väga hea väljaõppe võimalikes tulevikuolukordades tegutsemiseks. See ehk aitab vältida Gruusia kogemust, kus armee jooksis reaalse lahingu alates lihtsalt laiali!  Aga parim, mida ühe riigi valitsus võib oma rahva kaitseks teha, on normaalsed ja head suhted naabritega. See tuleb odavam kui tankid ja inimelud.

Kus me oleme ja kes me oleme?

Nüüd ma jõuangi nädala räägitavaima sündmuseni. Selles on tõelist sära, oraatorluse kõrget klassi ja  estraadiks klassifitseeritud uue poliitilise partei manifestiks sobivaid kirjalõike! Ma räägin riigikontrolör Mihkel Oviiri furoori tekitanud kõnest. Ma ütleksin isegi nii, et president Ilvese suust tulnuna tõstaks see kõne ta hetkega Lennart Meri kõrvale või isegi kõrgemale! Siis ei julgeks keegi seda estraadiks tembeldada.

See kõne annab pisut sõbralikku õlalepatsutust valitsusele selle eest, et elame veel! Kitsalt küll ja tänases päevas, kuid elame. Noomib riigikogu vähese osavõtu ja asjatundmatusega kaasaskäiva ükskõiksuse eest riigi ees seisvate suurte ja vajalike otsuste tegemisel! Ja näitab täie dramaatilisusega hukatuslikke perspektiive, kui seaduseandja letargilisest unest välja ei tule. Isegi mõningane paanikanoot kõlas kõnes, mis muidugi korjati üles pensionäride kui arvuliselt järjekindlalt suureneva ühiskonnaklassi poolt.

Vikerraadio reedeses reporteritunnis ütles Eiki Nestor isegi välja kahtluse, et „tundub, nagu keegi valmistaks ette mingit suuremat pööret pensionisammaste poliitikas“. Loodetavasti jäi see mulle ikka enam-vähem õigesti meelde.

Minul tekkis teine mõte. Mulle näib, et peagi hakkab sündima uus poliitiline partei – näiteks Rahvuslike Huvide Kaitseliin (RAHUKALI) või midagi sarnast. Igatahes näitas Oviir väga selgelt ja sõnakalt riigi ees seisvatele probleemidele, mille lahendamisse ta ilmselt selle valitsuse ja parlamendikoosseisu ajal ei usu! Aga andis ka mõista, et need küsimused ei lahene iseenesest ja hiljemalt järgmine parlament peab sundima valitsust (!) soovitud suunas tegutsema.

Aga tõepoolest! Küsime endalt, kus me oleme, ja vaadakem peeglisse. Kes me oleme?

1. Lapsi on vähe ja koolide arv väheneb kiiresti.
2. Vaatamata sellele ei jätku raha heade pedagoogide palkamiseks.
3. Noored ja noorem keskiga, kelle vanemad saavad veel endaga ise toime, kolivad massiliselt riigist välja, otsima paremaid palku ja teiste rahvaste valmis ehitatud ühiskondade hüvesid. Mille poolest me aafriklastest paremad oleme?
4. Pensionisammastesse kogunev raha ei kasva, vaid kahaneb. (Andres Arrak)
5. Pensionäride arv kasvab kiiresti, maksumaksjate arv kahaneb.
6. Kui lapsed juurde arvata, on iga kodumaal töötava töötaja kohta üks ülalpeetav.
7. Haldusreform kui rahalist kokkuhoidu taotlev üritus on muutunud untsukeeratud ürituste sünonüümiks.
8. Riik on arvamusel, et töörahvalt kogutud raha on tema oma ja tagasijagamine omavalitsustele, et need saaksid oma ülesandeid täita, on raiskamine! (J. Raidla)
9. Kultuuriministri soovunelm, et kultuur peaks ka töötama isetasuvuse printsiibil, ei ole olnud kestlik kuskil ega kunagi.
10. Riigikontrolöri rehkenduste järgi oleme haigekassa rahast tarbetult ülerelvastanud mitmeid väiksemaid haiglaid. Tipptasemel diagnostikat ja ravi suudavad piisavalt anda Mustamäe ja Tartugi.

Sedasorti, vastuvaidlemist mittesalliva ägedusega hääles ette kantud postulaate tuli Oviirilt kui varrukast. 

Mul pole arvandmeid, vastavat haridust ega kogemusi, et kuigivõrdki analüüsida Oviiri poolt seinale maalitud tondi heidutusvõimet. Kuid tema lihtne keelekasutus ja veenev kõnemaneer tõstsid minu siilisoengu kohati lamandunud  karvad kohkumusest turri kui noorel kassil, kes näeb esimest korda hiirt.

Mõni päev hiljem loen lehest, et Haapsalu tuleb Ridalale seitsmendat korda kosja! Kas see on juba reaktsioon Oviiri kõnele?

Aga kui hakataksegi lapsi tegema?!

Paari nädala eest vestlesin Toomas Schmidtiga omavalitsuste võimekuse teemadel. Toomas on sama usku mis minagi: kui riik tsentraliseerib nii suure osa maksudest laekuvast rahast, siis peaks ta jätmagi oma kanda ka teenused. Me ei tea, kui palju on ministeeriumides ametnikke, kes on palgal vaid selleks, et lõpmatult arvutada, kui palju raatsiks omavalitsustele uue aasta eelarvesse sihtotstarbelist raha anda. Aga arvan, et neid on palju ja vaidlemist-kisklemist veel palju rohkem.

Tulemus – valdasid ja linnu, kes hakkama saavad, on vaid kolmandik. See on ilmselt vale metoodika tulemus. Või siis väga hea metoodika, et suure territooriumiga, kuid hõredalt asustatud vallad põhja lasta. Inimestel, kes kohtadel just niisugustes valdades tegelikku elu juhivad, riigi aadressil häid sõnu ei ole. Nad on mures riigipoolse pideva survestamise pärast, mis lõpetab inimtegevuse suurtel aladel üldse. Kas see saab olla deklareeritud kestliku, üleriigilise ühtlaselt hea elu- ja kultuurikeskkonna loomise tee? Ma ei usu. Pigem viitab see sündroomile, mida nimetatakse „tobu mäe otsas“. Sealt ülalt paistab kõik, mis allpool, kauge, väikse ja tühisena. Aga alt vaadates võib tobu kohta sama öelda. Ja öeldaksegi.

Lõpetuseks. Oviir soovitas hakata massiliselt järelpõlve tootma. Aga mis siis saab, kui üleskutset võetakse tõsiselt?  Selle tulemusena jääb veel kümme tuhat parimais aastais naist koju, emapalgal lapsi kasvatama. Peagi asume taastama lasteaedu ja koole. Otsime tikutulega tasemel õpetajaid! Kas siis on eelarves kõige selle jaoks rohkem raha? Kas siis tulevad välismaale siirdunud koju tagasi? Seda on võimalik saavutada vaid ühel viisil ja see viib meid tõesti riikide esiviisikusse. Riigivõla suuruses.

Pensionifondid paigutagu ise raha kinnisvarasse

Hämmastusega kuulasin-vaatasin pühapäevases Aktuaalses Kaameras tunnustatud majandus-rahandusspetsialisti arvamusavaldust, et pension kui niisugune on peagi üldse anakronism!
Mis siis tuleb? Elatisraha? Jõukohane töö surmani? Pöördumine tagasi perekondliku majandusmudeli juurde? Seda igatahes juba soovitatakse. Lisaks veel vaba raha investeeringud kinnisvarasse ja kulda (Meelis Atonen)!

Pole olnud aega kaugemale mõelda, kuid ilmselt on see tõesti pomm pensionifondide rahakapi alla. Aga miks ei võiks pensionifondid raha kinnisvarasse paigutada? Ja ise neid kindlustada? Küllap oleks raha säilimine ja kasvgi sellega kindlustatud!

Usun, et elav dispuut neil teemadel jätkub.

Toivo Tomingas,
Ridala valla elanik