Tänavune aasta võtab Läänemaal järjest tumedamaid toone ja sügis kisub eriti mustaks just kõikvõimalike õnnetuste poolest.
Kui paaril viimasel aastal tundus juba, et ennetustegevus on siin kandis vilja kandnud ja inimeste teadlikkus kasvanud, siis nüüd tuleb üks hoop teise järel. Tekitades neis, kes tule– ja veeohutusest päevast päeva rääkinud, peaga vastu seina jooksmise tunde.
Ei enamikus tule– ega veeõnnetustes saa süüdistada kellegi tahtlikku kurja kätt. Pigem on olnud tegemist õnnetute juhuste kokkulangemisega või hooletusega, mis lõppkokkuvõttes on toonud leina ja kaotusvalu.
Me võime ju teada, et tulega tuleb ettevaatlikult ümber käia ja et suitsuandur on kohustuslik või et purjus peaga ujuma ei minda ja merele minnes tuleb päästevest selga panna. Aga ometi vaatame igapäevaelus sellele läbi sõrmede. Kui mitu inimest peaksime enda kõrvalt kaotama, enne kui ohutu käitumine saaks enesestmõistetavaks?
Täiskasvanuid on raske ümber õpetada, kuid ehk on lapsed sedasorti õpetusele vastuvõtlikumad. Kui neile varasest noorusest seletada ohutu käitumise põhitõdesid, saab see neil ehk täiskasvanuna loomulikuks käitumisviisiks.
Kaire Reiljan
