Maaliinibusside sõiduplaanide muutmine on valus teema, sest enamasti seostub see mõne liini sulgemise, mitte avamisega. Nagunii on liine juba nii palju suletud ja lühendatud, et mida seal veel üldse on sulgeda või lühendada. Katsu sa näiteks Haapsalust otse Pärnusse saada, sinna läheb ainult üks buss. Esmaspäeviti.
Näib aga, et bussiliikluses on varjatud ressurssi omajagu. Üllatava tulemuse on andnud piletimüügi tõhusam kontrollimine. Nüüd, mil bussisõitjaid on veerandi jagu vähemaks jäänud, pileti hind aga ei ole tõusnud, on piletitulu ometi protsendi jagu kasvanud. See annab ettekujutuse, kui palju läks piletiraha varem kõrvale.
Igapäevase bussisõitjana näen, et bussijuhid on tõesti hoolsad küsima kõigilt piletit või piletita sõidu õigust tõendavat dokumenti. Teinekord on halegi vaadata, kuidas juht koolijütsilt õpilaspiletit nõuab, aga kui inspektor avastab videokaamera linti vaadates, et bussijuht ei ole tõendit küsinud või piletit müünud, tuleb tal selle kohta seletust anda. Eks pea harjuma, et oma eelisõigust tuleb tõendada.
Varem ei ole vahet tehtud „otse ja omadega” ning külast külla logistavate liinide vahel. Selles on oma loogika. Inimene, kes käib üle hulga aja linnas asju ajamas, võib ju veidi kauem bussis loksuda kui see, kes iga päev bussiga mitmekümne kilomeetri kauguselt tööl käib.
Lehte Ilves
