Tänavu pidas oma iga–aastase kokkutuleku Haapsalus 14 juba eakat inimest üle Eesti, keda ühendab rohkem kui poole sajandi tagune üliõpilaselu Krasnojarski kõrgkoolides.
„Meil on tore seltskond, me ei kiru kogu aeg riigikogu ja valitsust, oleme positiivsed,” ütles üks kokkutulekul osaleja, Helle–Liis Help.
Kõik nad olid küüditatud lapsena Siberisse, mõni neist jõudis Siberis käia koguni kaks korda — 1941 ja 1949.
Noored ei osanud vene keelt, kuid nad lõpetasid seal venekeelse keskkooli, tegid vene keeles ära kõrgkooli sisseastumiseksamid, konkureerides kohalikega, ja õppisid edukalt ülikoolis. Enamik neist õppis Kransnojarski metsatehnilises instituudis, osa ka pedagoogilises instituudis.
„Meil tuli kaks korda õpingute jooksul keelt vahetada, aga me ei ole virisenud, oleme hakkama saanud,” ütles üks proua ja palus tungivalt: „Pange see kindlasti kirja!”
Just füüsikat ja keemiat oli kehva vene keele oskusega lihtsam õppida kui ajalugu või ilukirjandust — näiteks Saltõkov–Štšedrini lugeda, meenutas Rein Saluvere.
Küüditatute lapsed said loa astuda kõrgkooli siiski alles pärast Stalini surma.
„Ühine minevik, tore noorusaeg,” kõlas üksmeelne vastus küsimusele, mis seda seltskonda on nii pikkade aastate jooksul sidunud. Nõnda tugevasti, et näiteks Abja–Paluojas elav saatusekaaslane sõitis kolmapäeval 300 kilomeetrit Haapsallu ja tagasi, et olla vaid paar tundi oma noorusaja sõpradega koos, sest kauemaks ei olnud tal võimalik jääda.