Aastaid tagasi tehti maakonnahaiglate kohta revisjoni, et mis jääb ja mis kaob. Enamik maakonnahaiglaid pidi kaduma. Õnneks nii ei läinud, enamik maakonnahaiglaid on endiselt elus ja päris kõbusa tervise juures.
Kui Põhja–Eesti regionaalhaigla ülemarst ja kliinikute juhid olid Läänemaa haigla keldrist viimase korruseni läbi käinud, nentis ülemarst Sergei Nazarenko, et haigla on igasugu moodsa aparatuuriga päris hästi varustatud.
Aparaadist üksi on aga vähe kasu, kui selle taga ei ole oskajat inimest. Just inimestest — arstidest ja meditsiiniõdedest — on aga praegu suur puudus, suuremgi kui rahast, kuigi just rahast on siiani kõige rohkem räägitud. Nüüd, mil arstid saavad Eestis juba päris head palka, on ahvatlus ikkagi suur, kui vaid saja kilomeetri kaugusel üle Soome lahe on arsti töötasu kordi suurem.
Seda hinnatavam on läänlaste võimalus käia Haapsalus Eesti tipparstide vastuvõtul. Läänemaa haigla, kus vaid kolmandik on n–ö oma arstid, ei oleks kaugeltki seesama haigla nende kahe kolmandikuta, kes siin abiks käivad. Ei sund ega rahaga meelitamine pane oma ala tipparsti Tallinnast, Valgast või Narvast Haapsalus käima, ütleb Nazarenko ega häbene täpsustada, et nad teevad seda missiooni– ja kollegiaalsustundest. Läänlastel on põhjust neile arstidele tänulik olla.
