Euroopa Liidu uue ühise kalanduspoliitika kõige üldisem eesmärk on toidulauale kala toomine nüüd ja alati, kauges tulevikus. Selleks on uus kalanduspoliitika paika pannud jätkusuutlikud majanduslikud, keskkonnalased ja sotsiaalsed tingimused. Säästvalt ja ökosüsteemiga arvestavalt korraldatud kalandus toob kaasa hästitoimivaid rannikuäärseid kogukondi, tulusaid kala tootvaid ja töötlevaid tööstusettevõtteid, samuti huvipakkuvaid ja turvalisemaid töökohti.
Uus kalanduspoliitika hakkab kehtima alates 1. jaanuarist 2013 ja selle ambitsioonid on väga kõrgelennulised. Juba 2015. aastaks tahetakse saavutada olukord, et püütavate liikide populatsioonid taastatakse ning hoitakse maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saamiseks vajalikul tasemel. Maksimaalne jätkusuutlik saagikus ja säästev kalandus ongi uue poliitika kesksed mõisted Maksimaalne jätkusuutlik kalandus määratleb suurima saagi, mida võib kalavarust välja püüda. Säästev kalapüük tähendab kalapüüki sellisel tasemel, mis ei ohusta kalavarude taastootmist ning võimaldab kaugemas tulevikus saada suuremaid saake.
Siiani on kalavarud vähenenud ja see viis järeldusteni, et alates 2002. aastast kehtiv ühtne kalanduspoliitika tuleb asendada uuega. Leiti, et senikehtiv poliitika ei keskendu piisavalt keskkonnaalase, majandusliku ja sotsiaalse kestlikkuse eesmärkidele. Vastuvõetamatult kõrged on juba püütud kala vette tagasilaskmise tasemed, sest vette tagasilastud kalad väga suures osas tegelikult hukuvad. Laevastiku liigse püügivõimsuse, ülepüügi, liiga suure väljapüügi ning püügikoguste halva järgimise tõttu on valdav enamik kalavarudest ülepüütud. Töö kalandussektoris on füüsiliselt rasked ning madalalt tasustatud, rannikuäärsete kalapüügiga tegelevate kogukondade olukord on ebakindel.
Alates 2003. aastast on olukord kalavarudega paranenud: vähenenud on väljaspool ohutuid bioloogilisi piire olevate kalavarude arv. Samuti selliste kalavarude arv, mille suhtes on soovitatud püügikeelu kehtestamist. Siiski püütakse neist kalavarudest, mille kohta on olemas kindlad andmed, 60% üle maksimaalse jätkusuutliku saagikuse piiri. 2010. aastal püüda lubatud kogus oli jätkusuutlikust püügikogusest 23% suurem. Kõige suurem vahe on olnud 2005. aastal – 59%. Oluline erinevus lubatud kogupüügi ja säästva püügi tasemete vahel kinnitab seda, et lühiajaliste probleemide lahendamisele pööratakse rohkem tähelepanu kui pikaajalisele jätkusuutlikule kalandusele. Praktikas täiesti arusaadav, kalurid nõuavad kvoote, et majandada ning kalandusametnikud tulevad neile vastu. Samal ajal kalavarud vähenevad ning järjest kiiremini liigub kalandus lõpliku kokkuvarisemise suunas s.t meri püütakse kalast tühjaks ning kalavarud ei taastu üldse või taastuvad väga aeglaselt.
Minu arusaamise kohaselt toob uue kalanduspoliitika eesmärgi – 2015. aastaks populatsioonide taastamine ja püük jätkusuutlikul tasemel – täitmine kaasa püügimahtude järsu vähendamise eelseisvatel aastatel vähemalt mõnede kalaliikide osas. Üldiselt siis näiteks püügimahtude vähendamist 23% võrreldes 2010. aasta väljapüügiga, erinevatel liikidel muidugi erinevad kvoodid. Kahtlen, kas näiteks angerja populatsiooni taastamine 2015. aastaks on üldse bioloogiliselt võimalik.
Eestis püütavate kalavarude kohta konkreetsed andmed minul praegu puuduvad, kuid hiljutisel kalandusametnike ja Ilona Jepsena (Euroopa Komisjoni Lääne- ja Põhjamere kalanduse üksuse juht) kohtumisel tundusid Eesti ametnikud olevat väga murelikud eesmärgi täitmise reaalsuse ja keerukuse osas. Loogiline dilemma, ühest küljest, kui soovida täita kiiresti kalavarude taastumise eesmärki ja keelata püük täielikult näiteks aastaks, siis läheb kogu kalandussektor lihtsalt pankrotti ning kalavarude taastumisel pole kedagi enam merele, tehasesse ega külmhoonesse saata, rääkimata sotsiaalsest krahhist rannikupiirkondades.
Teisest küljest, kui püüda aastaid kala rohkem kui seda meres juurde kasvab, saab meri lihtsalt tühjaks ning kõik püügikeeluga kaasnevad probleemid tulevad ikka. Poliitikuid ja ametnikke ootavad ees väga keerulised tasakaalu otsingud keskkondlike, majanduslike ja sotsiaalsete aspektide vahel.
Idee poolest on uus ühine kalanduspoliitika kahtlemata õige ja eesmärgid üllad. Poliitika eesmärk on kasutada mere bioloogilisi ja elusressursse viisil, mis taastaks ja hoiaks kalavarusid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel. Ühise kalanduspoliitika puhul rakendatakse kalavarude majandamisel ettevaatusprintsiipi ja ökosüsteemipõhist lähenemisviisi. Minu arvates toob uus poliitika kaasa mitmeid positiivseid muudatusi. Kalakaitse ei keskendu enam üksnes varude kaitsele väljapüügi piiramise abil, vaid vaatleb merd kui terviklikku ökosüsteemi, sealhulgas vee puhtust. Loodetavasti hakatakse jälgima ja hindama ka hülgete ja kormoranide populatsioonide mõju kalavarudele. Positiivne on see, et rohkem otsustamisõigust antakse Euroopa Liidust riikidele ja piirkondadele. Lähemalt näeb ikka paremini ja otsused tulevad täpsemad ning targemad. Oluline muudatus on ka see, et enam ei toetata kalalaevade lammutamist, vaid püügikontsessioonid (õigused) on üleantavad. Selline meede peaks looma majanduslikult kasuliku situatsiooni, et püügiõigused koonduvad vähemate ja paremate laevade peale ning ülearused laevad on mõistlik lammutada.
Reformi eesmärk on luua tingimused, mis võimaldavad parandada nii kalavarude kui ka kalanduse olukorda, samuti neid mõlemat toetava merekeskkonna seisundit. Dokumentides sisalduvate kõige optimistlikumate hinnangute kohaselt suurendaks kalavarude kasutamine maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tasemel nende suurust umbes 70%. Saagid suureneksid üldiselt umbes 17%, kasumimarginaali võiks korrutada kolmega, investeeringute tasuvus suureneks kuus korda ning kalapüügisektori kogulisandväärtus kasvaks 90%. Praktilise poole pealt tuleks meelt jahutada ja kannatust varuda, sest kalavarude kasvamiseks kulub hulk kalapõlvkondi. Ühise kalanduspoliitika järgi sihikindlalt tegutsedes on lootust, et need inimlikud ja majanduslikud eesmärgid täituvad.
Annely Akkermann
IRL, Riigikogu liige
