0

Sven Mikser: On suur õnn, et meil pole üksmeelt

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com


Sven Mikser
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees
25. augustil Haapsalus

Neljapäeval ja reedel tegi Läänemaale Ristist Virtsuni tiiru peale riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsioon. Sotsid kohtusid omavalitsusjuhtide ja ettevõtjatega, käisid Haapsalu ja Lihula haiglas ning hoolekandeasutustes, sh kodutute varjupaigas Haapsalus; SEE teatris ja loomekeskuses Jaani tänaval.

Mis sihiga fraktsioon Läänemaale tuli?

Oleme otsustanud selle parlamendiperioodi esimesel poolel teha fraktsiooniga Eesti maakondadele täistiir peale. Oleme käinud Jõgeva–, Võru– ja Saaremaal, nüüd siis ka Läänemaal. Järgmisel nädalal jõuame ehk Hiiumaale.

Kas see on reklaam– ja liikmete värbamise üritus?

Eks tal ole mitu eesmärki. Me ei taha olla riigikogulased, kelle kohta öeldakse, et pärast valimisi neid enam näha ei ole, et valijad ja valimisringkonnad tulevad meelde alles järgmiste valimiste eel.

Tahame olla kursis murede ja probleemidega. Meie üks olulisi teemasid on regionaalpoliitika — Eesti üks suuremaid ülesandeid praegu. Seepärast on mõistlik, et Tallinnast või Tartust valitud saadikud oleksid kursis ja teaksid, milliseid seadusemuudatusi inimesed neilt Läänemaal, saartel või Kagu–Eestis ootavad.

Kindlasti tahame ka oma lippu ja kaubamärki näidata. Oleme rõõmsad, kui kohtumistel tuleb uusi tegusaid liikmeid.

Kas teil on üldse kuhugi pürgida, olete ju toetuse poolest vägagi edukas erakond?

Kindlasti on. Meid on riigikogus 19, kevadel saime 17% hääli ja viimane küsitlus näitas meile 24protsendilist toetust. Võib öelda, et meie jaoks olid parlamendivalimised natuke liiga vara.

Kas sotside sellesuvine 24protsendiline toetus on anomaalia?

Kindlasti ei peegelda see loomulikku proportsiooni inimestest, kes eelistavad paremliberaalset ideoloogiat. Sotsiaaldemokraatide toetus võiks Eestis loomulikus olukorras olla kolmandik ühiskonnast.
Euroopas on sotsiaaldemokraadid ja konservatiivid kaks juhtivat jõudu. Liberaalidel ei peaks kindlasti nii palju toetust olema.

Eestis tahame samuti selleni jõuda, et meie toetus oleks püsivalt suur ja et inimesed, kes on harjunud sotsiaaldemokraatiat toetama, julgeksid ja tahaksid meie poolt hääletada ning leiaksid meie seast inimesi, kelle poolt hääletada.

Mõtlesin anomaalia all siiski, et Eesti kohta on teie toetus praegu ebatavaliselt suur.

Oh ei, see ei ole kindlasti anomaalia, sotsiaaldemokraatide toetus normaalses ühiskonnas peakski olema kolmandiku ja poole vahel, sotsiaaldemokraadid peaksid olema normaalses ühiskonnas kahe enamtoetatud erakonna seas.

Mille poolest me siis normaalsed ei ole?

Meil on teatav stigma sõna „sotsiaalne” suhtes, aga sellest me hakkame üle saama.

Eestis on pilti ajanud segasemaks, et vasaktsentristlikul tiival on veel üks erakond, kes nimetab end liberaalseks, aga kelle programmis on palju sotsiaalset retoorikat, samuti palju sellist, mis peletab eemale valijaid, kellele on tähtis nii sotsiaalsus kui ka demokraatia.

See on teinud sotsiaaldemokraatide positsiooni keerulisemaks. Väljapääs on selles, et me ei näe ennast ühe suure erakonna väiksema liitlasena, vaid ühe suure erakonnana, kes on valmis võtma ise jämeda otsa valitsemisel ja kaasama sinna väiksemaid partnereid.

Oleme sinnapoole teel ja arvan, et jõuame sinna kui mitte enne, siis järgmisteks parlamendivalimisteks.

Sõnad ja lubadused — kas need ka tõeks saavad?

Oleme selle eesmärgiks võtnud. Uue juhtkonna valimisel ja uute sihtide seadmisel tõdesime, et tõenäoliselt me ei jõua selle kevade valimisteks eesmärgile, vaid alles poolele teele. Suur eesmärk on parlamendivalimised 2015 ja vaheetapp kohalikud valimised 2013.

Eks see, et me oma kohalolekut Eestis näitame ja inimeste seas liigume, uusi liikmeid kaasa kutsume, ole suunatud üle–eestilise katvuse suurendamisele, et luua tõhus toimiv organisatsioon üle riigi.

Mida teistmoodi teete, kui võimule saate?

Eestis on küsimus number üks demograafia. Ka Läänemaal on aastaga rahvaarv peaaegu 300 võrra kahanenud, asustustihedus on erakordselt väike. Kuus omavalitsust on alla tuhande elanikuga, see tekitab küsimuse jätkusuutlikkusest.
Sama on minu kodumaakonna Järvamaa ja terve Eestiga.

Valitsus jõudis vahepeal rõõmustada, et loomulik iive oli paarikümne inimesega positiivne. Rändesaldo aga on mitme tuhandega miinuses. Isegi positiivne iive on vähenenud selle tõttu, et vähem on olnud õnnetussurmajuhtumeid ja et loomulik eluiga on kasvanud.

Rändesaldot vaadates võib öelda, et mõned inimesed, kes on siin sündinud, surevad võõrsil. Ka selle arvel võib iive olla positiivne, aga see ei ole rõõmustamise koht.

Ehk on negatiivne iive meie kurb paratamatus, mille vastu ei saa.

Kindlasti mitte! Üks abinõu on tööhõive — enamik väljarändajaid on majandusemigrandid, kes ei leia siin tööd. Kuigi valitsuse jutu järgi on Eestis töökohtade loomist ja ettevõtlust soodustav keskkond, näeme, et kui kriis puhkeb, säilivad töökohad riikides, kus on loodud sotsiaalse turvalisuse võrgustik, mis inimesed ja ettevõtted rasketest aegadest üle aitab. Põhjamaades näiteks.

Meil sellist võrgustikku loodud ei ole, meil üritatakse ettevõtlust meelitada maksusüsteemi iseärasustega. Tundub, et see ei toimi.

Teine küsimus on peretoetused. Eestis on peretoetuste süsteem tugevasti kaldu sündide toetamise poole. Peaaegu kõik omavalitsused maksvad sünnitoetust, riik maksab hüvitisi, tõsi, äärmiselt diferentseeritud süsteemi järgi.

Kui aga laps saab 1,5 aastat vanaks, on riigi toetus 300 kr ehk 19 eurot ja mõned sendid peale — naeruväärne, eriti kui vanematoetuse ülempiir on üle 2000 euro kuus ja universaalne lastetoetus alla 20 euro. Proportsioon on nii paigast ära, kui veel saab.

Sotsiaaldemokraadid leiavad, et kui neid proportsioone muuta, on võimalik ja vajadus lastetoetusi suurendada, vähemalt kolmekordistada. See ei ole utoopia.

Kas jätkub selleks raha?

Loomulikult, kui vaatame, kuhu me raha paneme. Kui vaja, tuleb ka maksusüsteemi muuta, kaasata lisaressurssi sealt, kus seda on.

Mida selle all mõtlete?
Üks maksumuudatus ei ole võluvits. Maksusüsteem peab suunama inimesi säästlikule ressursikasutusele. Kindlasti on õiglane, et kelle maksuvõime on suurem, seda maksustatakse kõrgemalt.

Maksusüsteemi õiglust ei näita meie arvates mitte see, kui palju inimeselt ära võetakse, vaid ka see, kui palju talle kätte jääb.

Peame ebaõiglaseks, et kriisi ajal tõsteti käibemaksu, mis mõjutas eriti neid, kes peaaegu kogu sissetuleku kulutavad eluliste vajaduste rahuldamiseks. Meil on ka kõik esmatarbekaubad ja teenused maksustatud täismääras käibemaksuga, sh toasoe ja toidukaubad.

Leiame, et maksusüsteemi õiglasemaks muutmine võiks sisaldada ühelt poolt väga kõrge sissetulekuga inimestel üht lisamaksuastet ja teiselt poolt elutähtsate kaupade ja teenuste käibemaksuerisusi.

Kas ja kui suurelt peaks Eesti sotside meelest osalema Lõuna–Euroopa riikide abistamisel?

Oleme olnud Euroopa Liidus saajad ja jääme selleks veel ilmselt mõneks ajaks, kuigi meie eesmärk ei ole jääda igavesti vaeseks.

Nii et Reformierakonna juhtimisel viie rikkama riigi hulka?

Nii halba saatust ma ei tahaks soovida ühelegi praegu viiele rikkamale riigile. Soome, Rootsi, Taani, Holland ja Luksemburg — kellest me siis peaksime 11 aasta pärast möödas olema? Nii halba saatust neile riikidele, kes on nii hästi toime tulnud, ma ei sooviks.

Kindlasti aga võiksime saada jõukamaks, kui oleme praegu, ja peaksime jagama Euroopas solidaarsust. Euroopa püsimine ja arenemine on meie kõigi huvides. Muidugi tuleks seda teha ja arutada avatult.

Kas seda tehakse praegu küllalt avalikult?

Avatusest ja adekvaatsest infost on jäänud puudu. Oleme siis riigimehed lõpuni, et kui on vaja teha keerulisi otsuseid, räägime ausalt ära ja loodame, et Eesti rahvas saab sellest aru, nagu ta on rasketel aegadel ka saanud.

Näidata tegelikkust ilusamana pole mõistlik, sest infomaailmas tuleb tõde nagunii välja.

Kas peaksime soomlaste kombel enda eest rohkem seisma?

Ma ei ole selles väga kindel. Soomlased on meile paljus eeskujuks olnud, aga nende valimiste eelne ja järgne sisepoliitika on mõjutanud nende Euroopa– ja välispoliitikat rohkem kui peaks.

Ma ei ole kindel, kas peaksime Soomet selles endale eeskujuks seadma. Küll peaksime olema valvel, et kui kõik meist jõukamad riigid hakkavad endale lisatagatisi nõudma, ei jääks meie teistest ebasoodsamasse seisu.

Kas Toomas Hendrik Ilves on parem president kui Indrek Tarand?

Tagasivalimist taotlevat presidenti saab kõige paremini hinnata tema tegude kaudu. Ilves on oma rolli hästi mõistnud ja täitnud, andnud mõista, et ta ei taha presidendi võimu piire kombata ega laiendada. Ta mõistab, et Eesti on parlamentaarne, mitte presidentaalne riik, ja on sellest lähtuvalt käitunud.

Tarandit ei oska presidendina hinnata, ta on selleks vähe ainest andnud, tal pole ette näidata tegude pagasit. Seda ei saagi tal olla, aga seda kummalisem, et ta ei ole selgelt välja öeldnud, millisena ta näeb presidendi rolli ja Eesti tulevikku. Kui valik on nende kahe vahel, tunnen end kindlalt, kahtlemiseks kohta ei ole.

Et mõlemad presidendikandidaadid on sotsidega ääripidi seotud, siis kas see pole erakonnas lõhet tekitanud?

Indrek Tarand on rõhutanud, et ta ei ole mitte üksnes erakondade väline, vaid lausa erakondadele vastanduv kandidaat. Tema isa Andres Tarand on auväärt ja väärikas sotsiaaldemokraat, meie endine esimees ja ainuke sotside leerist tulnud peaminister. Usaldame teda, ta on aktiivsest poliitikast tagasi tõmbunud, aga andnud meile väärt nõu, eriti keskkonnaküsimustes. Me ei väljenda kuidagi umbusaldust tema suhtes, kui toetame Ilvest.
Kui Eestis hoolikalt kirikuraamatutesse kaevuda, oleme kõik omavahel sugulased.

Kui tõsiselt võtate spekulatsiooni, et valijakogu valib hoopis Andres Tarandi presidendiks?

Usun, et seekord valib parlament juba esimeses hääletusvoorus Eestile presidendi.

Olete küll alles noor, aga poliitikas juba kaua olnud ja palju saavutanud. Kas teil jagub motivatsiooni?

Seda on küll ja veel! Motiveerib missioonitunne, et teha Eesti elamisväärsemaks, paremaks, inimväärsemaks.

Ma ei pea ennast võimuahneks inimeseks. Meie erakond ei pea pürgima valitsusse seepärast, et sotsiaaldemokraatidel on väga võimu vaja. Peame seda tegema, sest Eestile on vaja sotsiaaldemokraatiat!

Mind on erakonnakaaslased usaldanud seda vedama, ma tunnen endal kohustust ja motivatsiooni seda teha.
Meie eesmärk on olla 2015. aasta parlamendivalimistel edukaim erakond ja võtta valitsusvastutus.

Kas poliitika ära ei tüüta?

Poliitika on erakordselt haarav ja paeluv. Vaatan suure ettevaatusega, kuidas poliitikast püütakse teha midagi inetut ja räpast. Hiljutiste juubelisündmuste valguses kahetseti, et meil ei ole täielikku üksmeelt. Et on palju tülitsemist ja vaidlemist, puudub ühtekuuluvustunne, nagu oli 20 aastat tagasi.

Ütlen veendunud demokraadina, sotsiaaldemokraadina: küll on hea, et meil ei ole täielikku üksmeelt, et on ideede vaba konkurents ja pluralism, et on palju konkureerivaid vaateid ja et need vaieldakse selgeks, kohati emotsionaalselt ja ägedalt. See on suur väärtus!

Kust meid suurem oht ähvardab, kas majanduse kaudu Ameerikast ja Euroopast või sõda ja terrorism Lähis–Idast?

Maailm on ohte täis ja need, mis meid lähema kümne aasta jooksul varitsevad, ei ole veel avalikuks saanud. Kohe saab 10 aastat suurest terrorirünnakust Ameerika Ühendriikide vastu, aga sellist asja ei osatud 10–15 aastat tagasi veel ette näha. Kuigi terrorism, on julgeolekuagendas juba sada aastat oluline olnud.

Energiakandjate vähesus ja poliitilised vapustused, mis energiaallikatele ligipääsu mõjutavad, on tulevikus võimalikud ohuallikad.

Ka kliimateema, mille üks väljund on toidukriis, mis ühel päeval võib maailma tõsiselt ähvardada. Peale selle poliitilistest, majanduslikest ja klimaatilistest kriisidest tulenev migratsioonivool ja sellega seonduv poliitiline äärmuslus, mis on tõusnud Euroopas päevakorrale. Samuti terve hulk Eesti enda probleeme, näiteks rahva püsimajäämine.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz