0

Ann Mari Anupõld: Uue aasta plaanid

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Ann Mari Anupõld (2)

Uus aasta saabus ka sel korral ilma suuremate üllatusteta. Aga mida sa inimhing ihkad. Kui isegi nüüd juba ammu möödunud millennium ei suutnud muud kui paar arvutit segamini ajada, mida peaks siis üks tavaline aastavahetus oskama ära teha. Muuta meie elusid igaveseks? Vähetõenäoline. See on siiski inimkätes ja mitte kalendri võimuses.

Ka sel aastal hakkasid kadunud ja leitud loomade kuulutuste hulgad juba ammu enne aastavahetust märkimisväärselt suurenema. Enam-vähem hetkel, mil ilutulestiku müük lahti läks ja agaramad jõmpsikad oma kätt harjutama hakkasid, suutis juba üks või teine kass või koer paanikasse sattuda ja põgeneda. Kes sotsiaalmeediat sel ajal jälgis, sai näha hulgaliselt loomapilte, mille kvaliteet ja väljanägemine ulatus nunnust kuni häguselt arusaamatuni. Mõnel oli näha vaid taamal maastikule kaduvat tumedat kogu. Tundub, et ka sabaotsa värvuse või ninakuju järgi peaks olema võimalik aru saada, kas tegu on just nimelt härra A saksa lambakoera või preili B musta kassiga. Paistab, et on otstarbekas, kui neiks ootamatuiks puhkudeks oleks mõni vähe asjalikum fotosüüdistus oma lemmikloomast, samuti registrisse kantud kiip. (Selle koha pealt ma kavatsen ennast kordama jäädagi.) Siis ehk ei peaks me tulevikus seisma vastamisi olukorraga, kus mitu inimest on veendunud, et seesama üüratult suur punane isane kass on just nimelt nende oma, ei kellegi teise. Selliseid kasse on ainuüksi minu klientide seas vähemalt 15. Kui neid mu ette just kõrvuti ei panda, ei suuda ma neis spontaanselt küll mingeid erinevusi leida. Tegelikult see muidugi päris õige ei ole. Ühel puudub saba ning selle kassi ma siiski ilmselt tunneksin ära. Tõesõna, kiipi paigaldada on tunduvalt lihtsam, kui ära oodata hetk, mil ehk üks või teine kehaosa teie lemmikloomast eraldub.

Siinkohal võib ka linnukese teha järgmisele punktile. Uuel aastal ei ole must huumorgi kuhugi kadunud. See on nähtavasti üldiselt arstide seas küllaltki levinud stressi leevendamise ja eluga toimetuleku taktika. Seda sain ma tõdeda, kui kohtusin aastavahetusel üle pika aja oma endise klassiõega, kes käib nüüd internatuuris ning on juba peaaegu nagu pärisarst. Kui inimesed aeg-ajalt minu lugude peale nina kirtsutavad, siis peaksite kuulama, mida on rääkida arstil, kes töötab haiglas gastroenteroloogia osakonnas. Eksplosiivne diarröa kuulub tema igapäevasesse sõnavarra. Kui teie valge arstikittel on aga juba mitmendat korda päeva jooksul mattunud inimväljaheidete alla, ei jäägi teil muud üle, kui sellest anekdoot teha.

Veider tundub, kuidas me alati ootame, et meil paljud asjad esimesest jaanuarist muutuksid. Lubame endale alustada dieeti, jätta suitsetamine, leida lõpuks ometi uus töökoht ja lõpetada või alustada mingeid suhteid meie ümber. Seda nimekirja võiks lõpmatuseni jätkata. Aasta lõpp ja algus on selline filosoofiline aeg, täiesti olenemata konsumeeritud alkoholi kogusest. Teed uue aasta to do nimekirja või üritad pingsalt mitte mõelda, mida sa kätte jõudnud aastal kõik tegema peaksid. Vaja seda stressikogust siis veel suurendada. Tänavu tegime uusaasta pärastlõunal pika jalutuskäigu Luksemburgi viinamarjamägede vahel. Oli selline haruldane juhus, et kraadiklaas oli nullilähedane ning kogu mäenõlv oli mattunud härmatise alla. Tõesti maaliline vaatepilt. Kuna paneme auto enamasti poole mäe peale seisma, on seal jalutades alati kaks võimalust. Kas matkad kõigepealt puhkides mäest üles ja longid siis rahulikult alla tagasi või jalutad alguses rahulikult allapoole mäge ja teed siis endal lõpus elu raskeks, rühkides auto poole ülesmäge. Mõlemad teed viivad sihile, aga kumb inimtüüp sa kavatsed sel aastal olla? Kas väldid raskusi senikaua, kui saad, või hakkad kohe julgelt tegutsema?

Kuidas asjad tegelikult lähevad, näitab mu meelest hästi igal aastal uuesti linastuv lühifilm „Õhtusöök ühele”. Inimloom on kord üks harjumuste kütkeis võnklev olend, ning kui välja jätta kerged kalded, püsime meeleldi ikka oma vanal harjunud teel ja jätkame: „Sama protseduur mis igal aastal!”

Selles võtmes ei üllatanud mind ka sugugi, et tänavu 2. jaanuarist hakkas telefon taas erilise hooga helisema. Aasta alguses tabab nii minu kliente kui ka mind alati tõsisem tööhoog. Võiks arvata, et inimesed on väsinud, aga hoopis vastupidi, nad on justkui üliagarad kõiki asju tegema, mis vanal aastal tegemata jäid. Ehk lähevad need veel vana aasta asjade alla kirja ja saab täitsa puhtalt lehelt jätkata? Eks paista, mida põnevat me siis 2017 näha saame.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz