0

Merebioloog Lennart Lennuk: iga teise õhusõõmu võlgneme korallidele meres

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Lennart Lennuk

Merebioloog Lennart Lennuk. Foto: Arvo Tarmula

 

Matsalu loodusfilmide festivalil on tänavu merekultuuri aasta tõttu tavalisest suurem rõhk mereteemalistel filmidel. Seepärast kutsusid korraldajad žüriisse merebioloog Lennart Lennuki. Festivalil on kaks võistlusprogrammi – „Loodus” ja „Inimene ja loodus”. Lennuk valib koos Lõuna-Aafrika vabariigi stsenaristi Billi-Jean Parkeri ja Tallinna loomaaia endise direktori Mati Kaaluga võidufilmid esimeses kategoorias.

Reede hommikul oli Haapsalus imeilus loodusfilm „Elumeri” veealusest elust troopikas. Kui palju merebioloog päriselt vee all töötab?

Eestis on mereseireprogramm, nii et mere peal saab käia igal aastal. Ka sukelduda saab palju, kui oskus on olemas, sest endiselt ei ole meil muid tehnikaid hindamaks, mis merepõhjas täpselt kasvab. Läänemere vesi on nii läbipaistmatu, et sealt on võimatu mingisuguse satelliidiga korralikku pilti saada. Sellised kaugseiremeetodid on küll olemas, aga neid tuleb veel kõvasti arendada, et nii toitainerikkast veest läbi tungida.

Kui tutvuda konverentsidel inimestega ja tutvustada oma uurimistööd, siis võivad nad täiesti vabalt kutsuda ekspeditsioonile. Näiteks õnnestus mul viis aastat tagasi saada põnev kogemus Arktika ekspeditsioonil. Niisama olen käinud sukeldumas Punases meres, et korallid ära näha. 

Mu juhendaja käis igal aastal mitu kuud just Austraalias koralle uurimas. Kui oled tegija teadlane ja see teema sind huvitab, on ka Eestist võimalik täiesti vabalt maailmamerre minna.

Vaatasime loodusfilmi, kus räägiti korallide väljasuremisohust ja neid ümbritseva ökosüsteemi kokkuvarisemise võimalusest. Kui ma puhkuse ajal snorgeldamas ei käi, siis miks mind siin Haapsalus peaks panema muretsema, et nad välja surevad?

Korallide väljasuremine muudab õhukvaliteeti. Korallide küljes elavad pisikesed vetikad. 

Korallidega sümbioosis elav plankton toodab niivõrd palju hapnikku, et meie õppejõud ütles, et iga teise hingetõmbe võlgneme me just sellele vetikale. 50 protsenti hapnikku tuleb tegelikult merest.

Sooja mere veealused pildid on imeilusad. Kas meie meres siin külje all on ka midagi nii ilusat või põnevat?

See on ju vaatenurga küsimus. Kui keegi on üles kasvanud korallirannikul ja harjunud lapsest peale nägema sealset värvikirevust, siis tema jaoks on võib-olla eksootilised meie põisadruväljad. Väga kihvt koht on meil näiteks Panga panga all, kus on tõsiselt ägedad paekiviastangud, mille peal kasvavad karbid ja vetikad. Kindlasti on vaatamisväärsed meie meriheinaväljad. See on hoopis teistmoodi ilu. Kirev mereelustik pakub küll suure elamuse ja hämmastab, aga kui meie vetesse sukelduda, pakub keskkond rohkem poeetilist ilu. Hästi ilus ja hõljuv, silm hõlmab hästi laia ala. Korallide juures jääb pilk detailidele.

Kinnikasvava Haapsalu lahe probleemidepundart ei osata kusagilt otsast harutamagi hakata. Mida peaks tegema ja kas peaks üldse sekkuma?

Toitainerikkus on kogu Läänemere probleem. Läänemeri on suletud veekogu, siia tuleb ookeanist ääretult vähe värsket vett sisse. Läänemere valgala jõed toovad maismaamajanduse kaudu tekkivad toitained lõpuks merre ja meri ei suuda seda kõike vastu võtta ega töödelda. Suure osa küll suudab ja selles mõttes on meri meile väga hea teenusepakkuja. Tegelikult pole ju halb, kui meres on fosforit ja lämmastikku, aga kui seda tekib liiga palju, siis hakkab mõni liik domineerima ja kaob liigirikkus. See on ka üks põhjus, miks korallid on väga tähtsad peale selle, et sealt tuleb hapnikku – kui liigirikkus kaob, on loodus igatpidi haavatavam.

Ega Haapsalu lahega suurt midagi teha annagi. Haapsalu laht muudkui tõuseb maa kerkimise pärast ja muutub üha mudasemaks. Kui Kesk-Eestist Läänemaale sõita, siis on lahe vaadata, kuidas maapind muudkui langeb, kuni saad ühel hetkel aru, et oled vanas merepõhjas. Siis ta langeb veel ja sa oled alles üsna hiljutises merepõhjas. Haapsalu laht on ka kunagi võib-olla asfalteeritud. 

Kui suur loodusfilmide vaataja te muidu olete ja mida need teile pakuvad?
Ma olen keskmisest suurem loodusfilmide vaataja. Olen ise pärit Raplamaalt. Raplas on kultuuriklubi BAAS, kus korraldan filmiõhtut „Mine Metsa, Kui Äge Loodusfilmiõhtu!”. Meie eesmärk ongi sellega inimesi metsa ajada, et nad tutvuks loodusega. Ekraani vahendusel on seda huvi väga hea tekitada.
Loodusfilmidest hindan ka selliseid, mis on suutnud hoida oma joont võisteldes suuremate läänelike filmidega. Tänapäeval juhtub loodusfilmides sageli, et proovitakse vaataja tähelepanu pidevalt haarata ja hoida. Põhiliselt kehtib viie sekundi reegel – tohutult intensiivne muusika ja muu. Mulle meeldivad filmid, kus antakse vaatajale ruumi. Sellelt festivalilt on hästi meelde jäänud avafilm, Ants Tammiku „Habras elu”. Selliseid loodusfilme võiks rohkem olla. On aega mõelda ja mõtiskleda ja ei panda vaatajale mõttekäiku pähe. 

Kuidas žürii töö välja näeb?
Tänapäeval on kõik väga lihtne. Mati Kaal, kes on aastaid žüriis olnud, meenutas, kuidas vanasti oli festivali peale vaid üks videokassett filmiga. Enamikku filme sai vaadata ainult festivalisaalis. Meeletu koormus žüriile. Tänapäeval on lihtne. Internet on kiire, filme saab saata igale poole, kõigil on kodus oma ekraan. Oma kategooria filmid vaadatakse eelnevalt ära. Festivalil saab žürii kokku ja arutame omavahel. Kindlasti on mõne filmi üle vaja päris palju vaielda. Üks märkab ja hindab ühtesid asju, teine teisi. Kõike seda on vaja arvesse võtta.

Kas olete jõudnud vaielda?
Päris toredad vaidlused on käinud. Filmide tase on sel aastal väga kõrge, žürii töö ei ole lihtne. Kui kolm inimest on pisut erinevate maitsetega, siis vahel võib minna ka päris tuliseks vaidluseks. Siiani pole asi hulluks veel läinud.

Mis mulje teised žüriiliikmed on jätnud?
Mina olen looduse kategooria žüriis koos Mati Kaalu ja Billi-Jean Parkeriga. Billi-Jean on väga kogenud loodusfilmide stsenarist, kes on suurtele kompaniidele käsikirju kirjutanud. Mati Kaal on olnud korduvalt žürii liige ja näinud loodusfilme rohkem kui nii mõnigi teine. Mina olen sellel alal väga värske. Meie arvamused ühtivad päris suures osas. Loodusfilmimaailm on rahvusvaheline. Parkeri nägemus filmist on võib-olla professionaalsem, aga ta hindab ka algaja head filmi. Tundub, et Mati Kaalule meeldivad suuremate loomade filmid ja tema peab endise loomaaiadirektorina väga tähtsaks liigikaitset. Kui mõni film pöörab tähelepanu probleemidele mõne liigi kaitses, siis see on tema jaoks väga oluline. Film peab olema tema arust eelkõige hariv.

Mida öelda inimesele, kes pole kunagi Matsalu filmifestivalil käinud?
Õdus festival, kus kõik lähedalt ja kaugelt kohale tulnud filmitegijad on ühel lainel. Ei ole hierarhiat. Meeleolu on mõnus. Seda tasub kindlasti nautida, kogeda nii filme kui ka meeleolu.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz