Kunagise Dirhami kauplus-söökla asemele kerkinud Dirhami kalurite maja mahutab ühe katuse alla nii ööbimiskoha, väikese kalatööstuse kui ka koosoleku- ja näituseruumid.
Dirhami sadama lähedal asuva vana kauplus-söökla lammutamist alustati 2010. aasta sügisel, tänavu juunis avas uus hoone uksed. „Avapidu on veel pidamata,” tunnistas maja haldava Dirhami Kalurite Koja eestvedaja Mart Vahtel.
Kui palju kogu kompleks koos sisustusega maksma on läinud, on keeruline täpselt öelda, sest nii ehituseks, kalatööstuse seadmete ostmiseks kui ka inimeste koolitamiseks on saadud Euroopa Kalandusfondi toetusi.
Näiteks hoone rekonstrueerimiseks on MTÜ Dirhami Kalurite Koda saanud Euroopa Kalandusfondi 191 734 eurot toetust, millele lisandub 40 protsendi suurune omaosalus ja liikmete tööpanus. Vahteli sõnul on kalurite koja alla koondunud kohalik kalurite kogukond tubli ja maja valmis saamise nimel ka ise palju tööd teinud.
Majutus ja tööstus
Dirhami kalurite koda on omalaadne keskus, mille sarnast mujal Eestis veel rajatud pole. Maja teisel korrusel on ööbimiskoht, esimesel korrusel koosoleku- ja väljapanekuruumid ning keldris väike kalatööstus.
Vahteli sõnul on maja väljamõtlemisel suureks abiks olnud soomlased. „Eestis pole väga palju neid, kellelt nõu küsida,” lisas ta.
„Mulle on öeldud, et olen hull, et tööstuse ja majutuskoha ühe katuse alla ehitasin,” tunnistas Vahtel. Seni pole aga tema sõnul kalatööstuse haisu üle keegi kurtnud. „Olen kindel, et peamine on hügieen, siis probleeme ei teki,” lisas ta.
Septembri esimestel päevadel oli kalurite majas vaikne, kohapeal oli vaid maja perenaine. Moskvast tulnud kliendid olid hommikul majutuskohast lahkunud ja kalatööstuse töötajad puhkusel.
Kalandusmaja teisel korrusel on sisse seatud kaheksa kahekohalist tuba, mis on mõeldud eelkõige kaluritele olmeruumideks. Kui kalureid pole, üüritakse tube ka teistele külastajaile.
Vahteli sõnul on enamik seniseid ööbijaid olnud välismaalased ja sattunud Dirhamisse maad mööda. Meritsi saabujad tavaliselt majutust ei vaja, sest ööbivad oma aluste peal.
Majutuskorruse köögiruumis pakuti suvel sadamakohviku abiga hommikusööki. Köögis on kõik vajalik, et seal saaks endale süüa valmistada, kuid köögi andmisel külastajate käsutusse on Vahtel ettevaatlik. „Pärast seda kui meil oli siin kuus härrasmeest, kes võtsid mitukümmend kilo räime ja selle kõik siin ära praadisid. Meil läks umbes nädal, et sellest siin jälle inimväärne elamine saada,” meenutas ta.
Kalurite maja esimene korrus on veel üsna lage. Vahteli kujutluses tuleb ruumi suuremasse ossa väljapanek kohalikust rannakalandusest, väiksemasse jääb õppeklass ja tegevusnurk lastele. Tulevikus võiks Dirhamisse sattunud turist kalurite majast ka turismiinfot saada.
Rannakalandusväljapaneku tarbeks on juba kalapüügivahendeid tallele pandud, kuid pelgalt vanavara näitamisest väljapanek koosnema ei hakka, juurde tuleb ka interaktiivne pool – 3D mudelid kaladest, mis aitavad siinseis vetes leiduvaid kalu tundma õppida.
Millal ekspositsioon valmis võiks saada, ei oska Vahtel ennustada. „Eks me pea seda oma pundiga tegema, sest väljapaneku kujundamist teenusena sisse ei jaksa osta,” rääkis ta. Omal käel nokitsemine aga võtab aega – Vahtel tõi näite, et valmis on üks 3D kalamudel. „Selle tegemiseks läks mul kolm nädalat, aga vaja oleks selliseid mudeleid 12–14.”
Kohalikku kala napib
Kalatööstust peab kalurite maja keldrikorrusel OÜ Derhamn, kes on tööstuse käivitamiseks saanud enam kui 185 000 eurot abi Euroopa Kalandusfondilt. Fondi toel on saadetud üks inimene Soome Pargase kalakooli kalatöötlust õppima.
Vahtel ütles, et oma inimene Soome saata oli väga õige samm. „Tänu sellele saime tuttavaks kohalike õppejõudude ja veterinaararstidega. Oleme saanud Soomest ligi tuhat tundi tasuta nõu.”
Vahteli sõnul oli nii kalatööstuse kui ka igasuguse muu ettevõtmise käivitamisel Dirhamis kõige keerulisem leida sobivaid inimesi. Kohapealt neid võtta pole ja nii on ka sadamas suurem osa töötajaid Haapsalust või Tallinnast.
Väikeses kalatööstuses tuleb ühest uksest sisse värske kala ja teisest väljub pakendatud-sildistatud valmistoodang, olles läbi teinud kõik vaheetapid puhastamisest ja fileerimisest kuni kuumtöötluse ja suitsutamiseni. Dirhamiga sarnane suitsuahi on ka Lihulas Andres Habaku kalatööstuses. Vahtel ei pea Habakut konkurendiks, vastupidi, koostöö ja läbisaamine on neil hea. „Aga on mõned asjad, millest me Habakuga omavahel ei räägi,” ütles Vahtel.
Vahteli sõnul on kalatööstus tehniliselt valmis, kuid tootmine pole soovitud kujul veel käivitunud. „Peaksime tooteid arendama ja kevadeks välja mõtlema, kuidas saaksime pidevalt kaupa anda,” lisas ta.
Kalatööstuse algne mõte oli kohaliku kala töötlus, kuid Vahtel tunnistab, et kohaliku kala peale lootma jääda ei saa – kunagi ei tea, millal kalurid merele saavad. Augusti lõpus oli tuuliste ilmade tõttu pikk paus. Seepärast tuuakse töötluseks ka Norra lõhet.
Kohalikust kalast siig läheb peamiselt Tallinna restoranidesse, kuid Vahteli sõnul jääb restoranide varustamine tihtilugu just kalakoguse taha – nõudlus on suurem, kui pakkuda suudetakse. „Praegu on meil külmkambris 8 kilo siiga, aga restoran tahab 100 kilo,” tõi ta näite.
Suvel, mil Dirhami sadamas tegutses kohvik, müüdi kalatööstusest pooltootena kohvikusse lesta ning ahvena- ja siiafileed. Vahteli sõnul tahaks ta, et kalatööstuse toodangut müüks kohalik Dirhami pood. „Eks nad müü mingil määral ka suitsulesta ja -ahvenat. Aga poe ruumid on väikesed ja meil oleks vaja sinna saada kalale eraldi külmkapp, sest kala ja liha ühest külmkapist müüa ei tohi.”
Oma kalapoe rajamist OÜ Derhamn praegu ei kaalu. „Siia pole seda mõtet teha. Selle peaks tegema Tallinna,” rääkis Vahtel.
Jaemüügi osa tahab OÜ Derhamn aga kindlasti suurendada ja juba sel aastal välja töötada oma tootesarja.
Fotod: Merilin Kaustel-Lehemets
