Haapsalu Valge Daami laat on aastatega muutunud tuntud kaubamärgiks. Käsitööturult saab kolme päeva jooksul osta igasugu nipsasju, riidekaupu, hõrgutisi mitmelt poolt Eestist ning nautida head muusikat. Pisemad laadalised saavad aga harjutada suusahüppeid või rongikujulises trampliinis karelda.
„Eile vurritasin, täna pakkisin ja tulin kohe siia müüma,“ rääkis Läänemaa üks tuntumaid mesinikke Ilmar Jõesoo. Kaup läks võimsa habemega mehel hästi, ning kel mahti kuulata, sai meepurgile lisaks ka mõne mõnusa loo kauba peale.
Seto hapukurki, tomatit ja kalja müüv Merike Leppik on Valge Daami päevade ajal Haapsalus laadal käinud juba 15 aastat. „Sa tead mida – meil ei ole aega käia puhkamas, kui me teeme taluasju. Aga siis, kui me tuleme oma asju siia müüma, saame ka puhata (naerab),“ rääkis Merike kaupa letile seades.
Setomaalt on Haapsallu üle 300 kilomeetri. Nii kauge maa taha kauplema minnes on raske ots-otsaga kokku tulla. Aga kui ühendada töö ja puhkus, siis saab asja klappima. „Niikuinii maksad siiatuleku eest, kui saan oma taluasju müüa, saan oma puhkusereisi kulud katta. Me naudime sellist tööd! Meil on siin üks tuttav, kelle manu saab minna ööbima, siis ongi nii hää,“ rääkis Merike.
Tänavune Valge Daami aeg on nii varakult, et kuulsad Seto sibulad pole veel müümisküpsed.„Sibul on väike veel, augusti lõpuks ehk…,“ lausus Merike, kes oli vahepeal endale emanda rõivad üll säädnud. „Mul on kahju võtta, ta om roheline veel ja säänne… Las kasub veel.“
Merike Leppiku kaubaleti tegi kesisemaks üks paari päeva tagune seik. „Mul varastati käekott koos dokumentidega. Siis ma ajasin politseiga asju ja mul jäi sõir tegemata,“ nentis emand Merike. „Tahtsin sõira ja juustu ka tetta, aga siis jooksin kaks päiva ringi ja ei saanud… Jäigi tegemata, ei olnud aiga enam.“
Aga ühepäeva soolakurgid olid ikka ülimaitsvad ja ega tomatidki neile alla jäänud.
„Ma annan sulle üte lõvvavahele,“ lõõpis end kauplemisküpseks seadnud emand Leppik.
Kel kalaisu, võib samuti julgelt sammud laadale seada. Okase muuseumi vastas üle tee on end sisse seadnud suitsukalamüüja. Otse ahjust tulnud priskeid lesti haarati lennult.
Kihnu väina kalamüüjate letis tehtud kiire rehkendus näitas, et pakkuda oli neil tosinat eri kala.
„Meres leidub kala küll, kuigi suvi on soe, aga ikka leidub,“ nentis kalamüüja Aron Sobik.
Enamus kaladest on ikka oma merest püütud, kuid näiteks kasskala on Norra rannikult. „Meie kalamehed korraldavad asja nii, et käivad paar korda talve jooksul Norras püüdmas,“ ütles Aron.
„Suvel jaanipäeva paiku käisid ka,“ lisas teine Kihnu väina kalamüüja Evelin Selter.
Pärnumaal Lao külas tegutseval Kihnu väina kalal tööd jagub, olid Aron ja Evelin rahul. „Lao külas on kõik kalamehed,“ kinnitas Evelin Selter.
Haapsallu tasub laadale tulla, kinnitavad mõlemad nagu ühest suust. Kaubast on nad siin alati kenasti lahti saanud. „Suitsukala, nii hästi tehtud, kui meie teeme…,“ muheles Aron Sobik.
Teine Pärnumaa ettevõte pakkus kitsepiimatooteid. Juust ja piim. Aga põnevaim oli neil hoopis kitsepiimaseep.
„Pehmendab ja niisutab nahka,“ selgitas Silve Liibert ja lisas, et suur seep kestab ligi pool aastat. „Tehnoloogia on sama kui vanasti, seebikiviga tehtud. Kõva seep, ei sula nii kergesti. Ja pluss on see, et on kitsepiimaga tehtud,“ lausus kitseseebi müüja.
Kust kitsepiima idee tuli? „Kitsepiimast seepi teha… See on hea küsimus,“ arutles Silve Liibert. „Kuskilt pidi alustama. Piim, siis lisandus juust, siis tuli järgmine idee – seep. Ühe tootega ei saa hakkama. Meil on Pärnu-Jaagupi lähedal 300 looma.“
Kitsel on oma head ja vead, selgitas Liibert. „Kits sööb kõike. Kui teda pidada lemmikloomana, siis sööb ta aia kenasti puhtaks. Aga kui ta on karjas, siis ta on ikka väga isekas. Teevad karjas nii, nagu nemad tahavad (naerab).“
Kas rahvas on kitsepiima omaks võtnud? „Nüüd võib küll öelda, et on,“ kinnitas Silve Liibert. „Me oleme nüüd kaheksa-üheksa aastat turul olnud. Algul oli väga raske. Et misasi see veel on? Ja miks nii kallis? Kõik sellised teemad oleme läbi käinud.“
Kuigi sel nädalavahetusel on üle Eesti kümmekond laata, on need, kes Haapsalus juba varem kauplemas on käinud, kindlalt siin. „Hauka laadale me eelistame Haapsalut, oleme käinud siin müümas neli-viis aastat. Sama koht ka, inimesed teavad,“ nentis Liibert.
„Haapsalu miljöö on vägev,“ kiitis Silve Liibert lõpetuseks.
Kitsepiimaseepidega kauples ka Nuustaku seebitegija. „Inimesed ikka küsivad, kus see Nuustaku asub. See on Otepää,“ muheles Nuustaku Seepide letis tegutsev Maarika Nurmoja.
Kitsepiimaseep aitab tema sõnul kõikide nahahädade vastu. Seda on Maarika omal nahal kogenud.
Käsitööseepides ei kasutata säilitusaineid, lõhnastatakse eeterlike õlidega. „Mina hindan kitsepiima- ja oliivõliseepe, neid on meil mitmele maitsele.“ Värvilised seebid saadakse kas toidu- või seebivärve lisades, kuid punast või rohelist tooni saab ka vastavat värvi savi lisades. Kitsepiima karamellivärv tuleb aga piimast enesest.
Lämbele suvepäevale vaatamata pakuti mitmel pool karusnahku ning karusnahatooteid. Eestlane pidavat olema ikka nii nutikas, et teab – suvel rauta rege, talvel vankrit, oli nahakaupmees lootusrikas. Aga homme pidavat ta oma kaubaga juba Hauka laadal olema.
Vidinaid, kulinaid, sepitsusi, puutooteid, neid leidub laadal vist igale maistele.
Vile kutsub aga ühe leti juurde, kus on mitut eri sortri vilesid.
Haapsalu mees Daniel Rahuvarm kinnitas, et läheb tasapisi kalja tootmisele üle. „Jätan viled rohkem hobiks, kaljaga teenin,“ ütles Rahuvarm.
Aga viledest ta oma ettevõtlust alustas. Kalakujulused viled on Daniel Rahuvarm ise disaininud. Tema vilesid on Haapsalus müügil näiteks turismiinfopunktis ja mõnel pool mujalgi.
Käsitöölaat avati täna keskpäeval. Laat on avatud veel ka homme ja ülehomme.
Fotod: Urmas Lauri
