Kahe talu rahvas tähistas metsavendade mälestuse

Oru valla Änniste küla kahe talu rahvas tähistas oma kodukülas ära kunagiste metsavendadega seotud paigad.

Mälestustahvlite idee sai nüüd Martna vallas Ohtlas elav Silvi Rehkalt mõne aasta eest, kui Ehmjas tähistati pidulikult metsavendade punkri asukoht.

“Neid kohti on ju palju,” mäletab Silvi Rehkalt ennast arutlemas. Metsavendadest on kirjutanud Voldemar Pinn raamatuis “Punane terror ja Läänemaa”. Neist on kirjutanud Alfred Lumeste.

Kirja on palju pandud, aga looduses ei ole need kohad enam teada, jätkas Rehkalt. Kui kaob põlvkond, kes neid aegu ja kohti veel mäletab ja on mõnda seika isegi oma silmaga pealt näinud, kaovad mälust ja kasvavad metsa ka kohad.

Esimene katse nurjus, mullune suvi oli vihmane ja metsas sumpamisest ei saanud asja.

Tänavu üritas Silvi Rehkalt Oru vallaga koostööd, aga sellest ei saanud asja. Vallast öeldud, et igas külas on selliseid kohti ja siis peaks vald kõiki toetama. Nõnda võttiski Kuuse talu söakas perenaine Silvi Rehkalt asja enda peale.

Projekti polnud vajagi

“Teeme lihtsalt ja odavalt,” otsusta ta, “ja enne kui sügis peale tuleb.”

Rääkis sugulaste ja naabertalus elanud Ly Seppeliga ja nüüd kõlab Silvi Rehkalti lühike aruanne nii:

“Abikaasa Arved Rehkalt saagis välja plaadid, immutas ja värvis, et need kauem püsiksid. Minia Eneli Öpik tegi arvutil valmis ja kiletas teabelehed, vend Ülo Loorens tõi oma lehmaaiast neli immutatud aiaposti, vend Vello Laanes pani Luusna talus valmis kangi ja suure haamri.

Vend Ülo tuli koos poegadega terve motoriseeritud ATVde üksusega, et Oru valla Änniste küla kahe talu – Ristemäe ja Luusna – rahvast läbi rägastike vesistele soosaartele veda- da.

Nii lihtne see oligi – ei olnud ei eelarvet, projekti ega eurot. Tegutsesime Oru vallavalitsuse loal. Ammune mõte sai teoks!”

Neli tähist

Silvi Rehkalti algatusel tähistati ära neli kohta Änniste küla lähedal.

Seal, Jaluksest umbes viis kilomeetrit lääne pool, Luusna talu ääremaadel Tõldmäe nõmmes asus Haapsalu omakaitse ülema Agu Talvari punker. See koht sai nüüd sildi.

Punker oli kaevatud liivaseljandiku sisse, väljajooksukraav viis soo peale.

Kohalikud teavad, et 20 aastat tagasi oli see kuue nariga punker täiesti elamiskõlblik.

Kuuldavasti olid selle uuesti üles ehitanud Pullapää jäägrid – et kui elu läheb kibedaks, lähevad sinna. Nüüd oli punker jälle sisse langenud, ütles Silvi Rehkalti poolvend Ülo Loorens.

Teine silt pandi Kasemetsa metsatalu juurde, kus hävitati kahe noore mehe elu.

Soolu küla Juhani pere küüditati 1949. aasta märtsis, aga kaks perepoega said põgenema ja jäid Kasemetsa tallu pelgu. Peagi olid neil nuhid sabas, nii et augustis 1949 tehti haarang. Üks poiss sai põgenema, aga tabati järgmisel päeval ja tapeti. Teine võeti kohe kinni ja ta suri Siberi vangilaagris.

“Poistel ei olnud mingit süüd,” ütles Silvi Rehkalt.

Kolmas koht oli Luusna talu heinamaa, kus peeti 1942. aasta kevadel suurt metsameeste (metsavendade) pidu. Sakslased olid sees, kõik, kes 1941 olid metsa pagenud, tulid nüüd välja ja pidasid pidu.

“Ly isa Johannes Seppel on meenutanud, et see oli olnud nagu laulupidu,” ütles Silvi Rehkalt. “Terve Oru valla metsameeste pidu.”

Neljas tähis läks Kangru talu väravasse. Seal lasti 18. juunil 1945 maha kaks meest.

Üks neist oli Silvi Rehkalti isa Hermann Laanes, Luusna talu peremees, 37 aastat vana, kaheksa lapse isa, noorim kolmekuine, Silvi kolmene. Ta oli raudteelane, metsameestega ei olnud tal mingi pistmist. Harangus jäi ta rahulikult seina äärde istuma, seal ta saigi täpselt sihitud lasu pähe.

“Minu kaks vanemat venda, üks 13 ja teine 11, nägid pealt, kuidas isa maha lasti,” ütles Silvi Rehkalt.

Kangru talus käisid haarangu ajal sõnnikuveotalgud, seal oli ka metsamehi. Üks metsamehi oli Luusna naabertalust Ristemäelt pärit Ly Seppeli onu Voldemar Seppel, samuti alles noor mees. Voldemar Seppel tapeti põgenemisel.

Ajalootund noortele

“Minu süda on rahul, see asi on tehtud,” ütles Silvi Rehkalt. Ta lootis, et ehk ärgitab see ka teisi sellised kohad üle vaatama. “Põlvkond, kes veel mäletab, hakkab ära minema.”

Selline plaat peab kümme aastat vastu. Võib-olla siis keegi uuendab neid, lootis Rehkalt.

Sildid pandud, peeti Luusna õuel piknikku ja räägiti mälestusi. Oli üle 20 inimese.

“Minu 11aastane pojapoeg oli õhtul isale öelnud, et need venelased olid ikka hullud küll,” meenutas Silvi Rehkalt. “Temaealised, kes on seda aega õpikust lugenud, ei ole adunud, kui lähedalt need sünd-mused inimesi puudutasid.”