Silt: hundijaht

content/uploads/2019/12/Seljaküla-hundilugu-urmas-lauri-4.jpeg"> Kui iga kuu hunt mullika murrab, pole Rehe talus loomeda müümise ajaks enam ühtegi järel. Foto: Urmas Lauri[/caption] Keedika küla Rehe talus sadakonna meetri kaugusel elumajast on hundid paari kuuga murdnud kaks pullmullikat. Lääne-Nigula volikogu liige, Piirsalus elav Elvo Leppmaa ei vali sõnu: „Hundid söövad silmad peast ära, keskkonnaamet ei tee väljagi!” „Orava Arvo poeg Mihkel peab Keedikas hereforde, juba teine pull murti maha, Jaaknas sattus Tuhkur Ants peale, kui hunt oli karjas, loomaarst Ann-Mari Anupõllul murdis Kuijõel maja juures lamba maha, keset Piirsalu alevikku passisid neli hunti hobuseaia taga,” loetles Leppmaa viimase aja hundilugusid. „Hunte tahetakse kangesti hoida, aga mul tekib küsimus, kellele me loomi kasvatame? Maaelu muutub küsitavaks,” ütles Keedikas elav Arvo Orav. „Meie jaoks on see müstika! Hunt tuleb, võtab oma, aga ette ei võeta midagi.” Hunte on Keedika karjääri ümbruses ka varasematel aastatel nähtud, kuid nüüd on nad juba taluhoovidesse luusima tulnud.

Üks lammas leiti murtuna talu õue pealt, peaaegu maja ukse eest, ülejäänud kõrvalt heinamaalt, kust elumajad asuvad mõnesaja meetri kaugusel. Lambad murti kahel järjestikusel öösel – pühapäeva öösel vastu esmaspäeva ja esmaspäeva öösel vastu tänast. Talumaja on kasutusel suvilana ja murdmisööl kedagi kodus ei olnud. Murtud lammastest ei olnud suurt midagi järel. Heinamaal tiirlesid korjuste kohal rongad ja merikotkas. Mõnesaja meetri kaugusel metsaserva kohal tiirles samuti ronki, mille järgi võib arvata, et murtud lambaid võib olla rohkem kui neli.

[caption id="attachment_220594" align="alignright" width="300"] Keskkonnaameti meelest võivad hundid rahus elada rabades ja metsades. Foto: Vladimir Štšerbatõhh[/caption]Keskkonnaamet teatas reedel, et ei anna huntide küttimiseks Põhja-Läänemaal eriluba. Toivo Tulvik Noarootsi jahimeeste seltsist esitas kuu aega tagasi keskkonnaametile taotluse, milles soovis saada eriluba kolme hundi küttimiseks väljaspool jahiaega Põhja-Läänemaal. Sarnastel põhjustel esitas aprilli algul keskkonnaametile taotluse ka Kullamaa jahiselts, taotlusele oli lisatud Kullamaa osavalla elanike pöördumine. Tulvik põhjendas oma soovi seoses huntide sagedase nägemisega piirkonna külades ning šoti mägiveise murdmisega Noarootsi poolsaarel Hara külas.

„Huntidel pole muidugi nimesilte rinnas, kuid inimasustuse läheduses sisse seadnud huntide leidmine ei tohiks olla keeruline, kui nad oma käitumisviisidele truuks jäänud. See on ainult aja küsimus, millal jahimehed nendega kohtuvad,“ rääkis Rakko. Rakko lisas, et tingimused hundijahiks on praegu väga head, lumi maas ja jahimehed teevad ka pidevalt seiret ja neil on olukorras väga hea ülevaade. Kui 10. aprilliks pole hunte kätte saadud, võidakse eriluba pikendada. Rakko sõnul ei ole tegelikult teada, kui palju koeri aastate jooksul huntide ohvriks langenud on. „Keegi ju ei tea, kas kadunuks jäänud koer sai hukka näiteks auto rataste all või murdsid hundid maha,“ märkis ta. Arvestada tuleb ka sellega, et hundid, kes juba end inimasustuse läheduses mugavalt sisse seadnud ja hamba verele saanud, ei pruugi soovida sellest eluviisist loobuda ka siis, kui lumi läinud. „Üldiselt öeldakse küll, et kui juba hunt on hakanud koera murdma, siis ta selle juurde ka jääb. Ta võib küll vahepeal endale mõne teise saaklooma leida, aga pöördub ikka koerte juurde tagasi. Seda on näidanud ka käitumismustrid: kui hunt hakkab kuskil külas koeri murdma, siis see ei lõppe enne, kui lastakse maha hundid või saavad külast koerad otsa,“ märkis Rakko. Ta lisas, et kindlasti on ka erandeid, aga mis pidi kuskil läheb, ei oska keegi ennustada. Rakko ütles, et neis Läänemaa piirkondades, kus on hunte liikumas nähtud, ei ole hea mõte lasta koeri mitte kuskil vabalt joosta, kuna hundid võivad praegu käituda ettearvamatult. Eriluba ühe hundi laskmiseks anti ka Pärnumaal Kullipesa ja Surju jahipiirkonnas, kus hunt murdis koera vaid loetud päevad enne Pürksi juhtumit.