Silt: hannes rumm

[caption id="attachment_285380" align="aligncenter" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Kelly Sildaru jaoks lõppesid Pekingi talimängud heas tujus, pronksmedal kaelas, ning muidugi tegi see rõõmu kõigile eestlastele. Meie medalirõõmu varjutas asjaolu, et tegemist on ühe kõigi aegade kõige õnnetumate või isegi ebameeldivamate olümpiamängudega. Rääkisin eesseisvatest mängudest aastavahetusel Anna ja Allar Levandiga ning imestasin, et vaid kuu enne mängu ei huvita need peale sportlaste endi kedagi. „See on pandeemia!” nimetas Anna põhjuse, mis tema arvates avalikkuse tähelepanu mängudelt mujale juhtis. Tõsi ta oli, et aastavahetusel räägiti maailmas veel rohkem ülikarmidest koroonapiirangutest Hiina pealinnas kui võimalikest sportlikest saavutustest. Ja loomulikult muutis see kogu mängude olemust ning atraktiivsust, et Tōkyōs ning Pekingis nakkusohu tõttu publik võistlusi vaatama sisuliselt ei pääsenudki. Kui Eesti koondis taas esimest korda sinimustvalge lipu all olümpiamängudele jõudis, juhtus see täpselt 30 aastat tagasi Prantsusmaal Albertville’is. Toona vaatas erakordselt uhket talimängude avatseremooniat kogu maailmas üle kahe miljardi inimese ning taasiseseisvunud Eesti jõudis tõesti tänu sellele esimest korda sadade miljonite inimeste maailma kaardile. Ent pandeemia tõttu tühjaks jäänud Tōkyō ja Pekingi staadionid vähendasid ka televaatajate huvi mängude vastu. Tõelised spordifännid vaatavad niikuinii suurvõistlused ära, aga tavalised telekapuldiga surfajad, kes suurvõistluse kanalile sattudes näevad, et tribüünid on tühjad, ei jää sellel kanalil pidama. Põhjusel, et neil tekib alateadlikult tunne: kui pole pealtvaatajaid, pole see järelikult hea võistlus.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Kirjutan täna õige lihtsa, kuid mitmes mõttes õpetliku loo 32aastasest ukraina hambaarstist, kellega ma nädal tagasi tuttavaks sain. Selle mehe nimi on Dmytro Dziuba ning Eestis elab ta juba seitse aastat. Sattus ta siia täiesti juhuslikult. Koos kursuse- ja elukaaslase Nataliaga olid nad juba miljonilinna Dnipro meditsiiniakadeemias otsustanud, et tahavad tööd leida välismaal. Nende esialgses valikus oli isegi nii kauge koht nagu Quebeci provints Kanadas, aga ka Saksamaa ja Tšehhi. Kuna Ukraina kõrgkoolidiplomile oli kõige lihtsam tunnustust saada Tšehhis, otsustasid noored sinna kolida. Ent ootamatult leidis Natalia tädi endale interneti vahendusel mehe Tapalt. Tädi kolis ise meie sõjaväelinna ning kutsus sugulased külla.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Tagantjärele tarkusega olid need ühed kõige ilusamad aastad eestlaste elus, kui tõsimeeli kurdeti, et pärast liitumist NATO ja Euroopa Liiduga 2004. aastal pole Eestil enam ühtegi suurt eesmärki. Eesmärki tõesti polnud, aga need igavad aastad olid turvalised. Seevastu viimased kaks aastat oleme elanud tervisekriisis ning lühemaid perioode veel mitmes muus kriisis, olgu selleks verine võitlus „abielureferendumiks” valmistumisel veel eelmise aasta alguses või kaasa elamine hübriidsõjale Valgevene piiril. Halb uudis on, et tõenäoliselt ei muutu meie elu stabiilsemaks ka alanud aastal. Maailma üks mõjukamaid ajakirju Economist prognoosis just enne jõule, et maailma ootab ees uus ajastu: ennustatava ennustamatuse ajastu. See kummaline mõiste tähendab, et kindel on see, et midagi juhtub, aga mis täpselt juhtub, seda pole võimalik ebatavaliselt keerulistes oludes ka kõige helgematel peadel ette näha.

[caption id="attachment_350274" align="alignnone" width="2000"] Lehte Ilvese (vasakul) intervjuud Ülo Nugisega kasutas Hannes Rumm oma raamatus. Foto: Andra Kirna[/caption] Esmaspäeval tutvustas Hannes Rumm Haapsalu raamatukogus oma raamatut ENSV ülemnõukogu juhataja ja riigikogu esimees Ülo Nugisest. „Ülo Nugis. Mees, kes vormistas iseseisvuse“ on Rummi esimene raamat. Hooandjas raamatu väljaandmiseks toetust kogudes kirjutas autor: „Nagu elus mõnikord ikka juhtub, viib üks asi teiseni. Talvel kutsuti mind stsenaristina tegema dokumentaalfilmi Ülo Nugisest. Avastasin Nugise eluloost palju põnevat. Paraku mahub filmi „Riigikogu direktor“ vaid väike osa kogutud teadmistest. Seetõttu otsustasin Ülo Nugise eluloo raamatuna kirja panna, sest see on kaante vahele saamist väärt.“

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="300"] Hannes Rumm[/caption] Kõik eestlased on näinud 20. augustist 1991 kell 23.03 pärinevat filmilõiku, kus ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis teatab: „Selle otsuse poolt on 69 rahvasaadikut, vastu ja erapooletuid ei ole. Otsus on vastu võetud.” Ja kopsab siis spiikrihaamriga otsuse kinnitamiseks. Seda minutipikkust filmilõiku korrati sadu kordi tänavu augustis, mil me õiglase uhkusega tähistasime taasiseseisvumise 30. aastapäeva. Kahjuks kinnistasid juubelipidustused minu meelest nooremates inimestes järjest süvenevat ekslikku muljet, et eestlased hakkasid end 1988. aastal vabaks laulma, kuni augustis 1991 hakkaski oma riik sujuvalt tööle.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Keskkonnaminister Tõnis Möldri ametist lahkumist käsitleti kui üht poliitikut tabanud isiklikku saatuselööki, mis on ainult tema ja tema kodupartei probleem. Sama juhtus vaid veidi varem kultuuriminister Anneli Oti lahkumisega. Kuigi lahkumise põhjus oli ministri ametialane läbikukkumine, õnnestus Keskerakonnal teha sellele suitsukatet jutuga ebaõiglastest rünnakutest, mis ministrit tema vaktsineerimise teemal tabasid. Viimastel aastatel on aeg-ajalt ikka kombeks kurta, et riigikogu liikmete tase ajapikku aina langeb. Ei vaidle vastu, aga minu meelest on probleem palju tõsisem – ajapikku aina langeb ka ministrite professionaalne tase. See on aga palju ohtlikum, sest ministrite otsustel või otsustamatusel on Eesti igapäevaelule märksa vahetum mõju kui seaduste kvaliteedil.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="300"] Hannes Rumm[/caption] Kohalikest valimistest on nüüd möödas kaks nädalat ning suuremalt jaolt on selge, kes hakkab meie linnu ja valdu järgmised neli aastat valitsema. Haapsalus ruulib ja roolib jätkuvalt Urmas Sukles, Tallinna tüür on pea sama kindlalt Mihhail Kõlvarti käes, kuigi lõplikult on valimistulemused veel vormistamata. Aga lisaks võimu jagamisele linnades ja valdades on kohalikel valimistel ka selge mõju sellele, mis hakkab toimuma terves Eestis nii nüüd kohe kui ka poolteise aasta pärast. See tänases kolumnis jutuks tulebki.

src="https://online.le.ee/wp-content/uploads/2021/08/Presidendiks-valiti-Alar-Karis-ERR-12.jpeg" alt="" width="2000" height="1334" class="aligncenter size-full wp-image-340331" /> Esmaspäeval ametisse astunud president Alar Karisel oli palju lihtsam tööd alustada kui tema eelkäijal Kersti Kaljulaidil, sest sportlaste keeles jõudis ta enne starti korralikult sooja teha. Kaljulaid valiti presidendiks 3. oktoobril ning ametisse astus ta juba 10. oktoobril. Seejuures kutsuti Kaljulaid presidendikandidaadiks vaid mõni päev enne valimisi riigikogus. Seevastu Karis valiti presidendiks 31. augustil ning ametisse astus alles 11. oktoobril. Nende nädalatega pani ta kokku korraliku nõunike tiimi, valmistus töö alguseks rahulikult infot kogudes ja oma esimesi samme riigipeana põhjalikult läbi mõeldes. Seda oli tunda ka avakõnest riigikogus, kus kõik olulised teemad olid süstemaatiliselt kaardistatud.