Silt: hannes rumm

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Vaira Vīķe-Freiberga pani 1998. aastal maha psühholoogiaprofessori ameti Montreali ülikoolis ning kolis pensionieelikuna Riiga väikest Läti instituuti juhtima. Vähem kui aasta hiljem sai 61aastasest naisest tema enesegi jaoks täiesti ootamatult riigipea, sest seimis kukkusid järjest läbi kõik mõne Läti erakonnaga seotud kandidaadid. Presidendivalimised venisid 1999. aastal piinlikult pikale hoolimata sellest, et Läti presidenti peab parlamendis toetama ainult 51 liiget 100st. Viimases hädas pandi ametisse tundmatu välisläti teadlane, kes hoolimata väga madalatest ootustest osutus suurepäraseks riigipeaks nii sise- kui ka välispoliitiliselt. Kui küsida praegu Eesti inimestelt, millist Läti presidenti viimasest 25 aastast kõige paremini teatakse, siis oleks selleks suure ülekaaluga „hädapresident” Vīķe-Freiberga. Esimene tarkus. Seepärast ärritas mind juba 2016. aastal halamine selle üle, et presidendiks saanud Kersti Kaljulaid on vähe tuntud ja tema reiting arvamusküsitlustes on ju piinlikult madal. Nagu tõestas juba Vīķe-Freiberga näide, leiab presidendi väärtus kinnitust mitte valimiste eel, vaid ametiajal tehtud arvamusküsitlustes.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Presidendivalimised rikuvad jälle paljude inimeste tuju, sest need edenevad vaevaliselt ja taas tekitab arusaamatust, miks presidendi valimise kord nii keeruline on. Vaatasin enda ja lugejate mälu värskendamiseks järele, kuidas praegune presidendivalimiste kord paika pandi. Isegi äsjaste juubelipidustuste ajal ei olnud üldse juttu sellest, et 20. augustil 1991 kuulutas ülemnõukogu välja iseseisvuse taastamise ning (!) kutsus kohe sama otsuse teise punktiga kokku Põhiseaduse Assamblee. See kogu pandi kokku võrdselt kolmekümnest ülemnõukogu ja Eesti Kongressi esindajast. Assambleesse kuulusid näiteks Arnold Rüütel ja Marju Lauristin, Jüri Adams ja Rein Taagepera, Mart Laar ja Lennart Meri, aga ka kirjanikud Hando Runnel ja Ain Kaalep. Assamblee töötas 13. septembrist 1991 kuni 10. aprillini 1992. Selle töö tulemusena valminud põhiseaduse kiitsid 1992. aasta juunis rahvahääletusel osalenud 446 708 Eesti kodanikust heaks 92 protsenti. Assambleel korduvalt varemgi jutuks olnud presidendivalimiste korda arutati põhjalikult 6. ja 7. veebruaril 1992. „Käesoleva põhiseaduse eelnõu sünd on ilmselt olnud hirmu ja armu omavahelise võitluse ere näide,” ütles assamblee ekspertkomisjoni juht Jüri Raidla. „Kõige selgepiirilisem on olnud hirmu ja armu vahekord parlamendi ja presidendi suhte käsitlemisel. Ühed tunnevad hirmu nn presidendidiktatuuri ees, teiste jaoks pole vähem jube nn parlamenditürannia. Kesktee leidmine nende vahel polegi nõnda lihtne.”

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Õnneks tunnevad paljud eestlased Euroopa kaarti tänu iga-aastasele Eurovisiooni lauluvõistluse jälgimisele, kuid kahjuks ei oska me tänini kasutada olümpiamänge maailma geograafia tundmaõppimiseks. Ometi on see nii lihtne – tuleb ette võtta olümpiamängude medalitabel ning mitte piirduda ainult Eesti üles otsimisega selles paremusreas. (Kuna saadan kolumni Lääne Elule reede keskpäeval, siis praeguse seisuga jagab Eesti üleilmses edetabelis ühe kuld- ja pronksmedaliga 56. kohta Läti, Fidži ja Taiga.) Tavaliselt teeme selle vea, et võrdleme ennast ainult lähinaabritega ning see võrdlus annab siis põhjust rõõmustamiseks või häbenemiseks. Naisvehklejad vedasid meid seekord medalitabelis nii kõrgele, et võime uhkelt alla vaadata nii Soomele (hetkeseisuga 2 pronksi) kui Leedule (ümmargune 0). Rootsist oleme küll tagapool (2-5-0), aga eks nad ole meist pea kümme korda suurema rahvaarvuga ning märksa rikkamad.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Mis lahutab Haapsalust pärit vehklejaid Kaido Kaabermaad ja Katrina Lehist? 29 aastat ja üks aste, mis spordis on tohutult kõrge. Aga kui ma alustuseks kopsud õhku väga täis tõmban, siis võin välja hingates väita, et olin koos Haapsalu poisi Kaido Kaabermaaga 1992. aasta augustis olümpiamängudel Barcelonas. Päris vale see ju polegi. Kuigi sel ajal, kui vehkleja Kaabermaa elas moodsas olümpiakülas, magasime meie väikse Tartu tudengite pundiga magamiskotiga rannaliival.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Maailma mõjukaim mittetulundusühing tähistas tänavu 1. juulil oma sajandat sünnipäeva, kuid Eestis jäi see teenimatult tähelepanuta. Kuigi selle organisatsiooni mõjujõud maailmas on 21. sajandil järjest kasvanud ning on geograafilisest kaugusest hoolimata tuntav juba ka Eestis. Selle ühingu asutamisel osales ainult 13 meest, aga ühte neist, Mao Zedongi, mäletatakse tänini. Maailma mõjukaim MTÜ on Hiina kommunistlik partei, kuhu kuulub 95 miljonit inimest ehk rohkem, kui on elanikke Euroopa Liidu suurimas riigis, 83 miljoni elanikuga Saksamaal.

Tänase kolumni pealkiri on taaskasutus, sest avaldasin 2015. aasta augustis Maalehes kolumni „Tiit Pruuli presidendiks!”, milles tegin naljatamisi ettepaneku valida Toomas Hendrik Ilvese järglasena riigipeaks Tiit Pruuli. Arutlesin selles kirjatöös Pruuli näitel siiski tõsimeeli, milliseid omadusi Eesti presidendilt võib nõuda ja isegi peab nõudma. Näidiskandidaadi puhul tõin lisaks pikaajalisele poliitilisele kogemusele välja edu ettevõtluses, millega seni ükski meie riigipea kiidelda ei saa. Ja jätkasin: „Kunagise kahekordse vabariikliku koolinoorte kõnevõistluse võitja esinemisoskus annab silmad ette abs

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Tavalisel ajal tegeleks praegu kogu maailma meedia olümpiamängudega, mis algavad juba juuli lõpus Tokyos. Ent ainult kaks kuud varem ei tea enamik eestlasi isegi meie medalilootuste nimesid, sest pandeemia on elu nii segi pööranud. Nõnda tekib mulje, et Tokyo on olümpialinnana eriti õnnetu koht, sest seal 1940. aastal toimuma pidanud mängud jäid teise maailmasõja tõttu üldse ära. Tänavu kannavad mängud turunduslikel põhjustel ikka nimetust „Tokyo 2020”, kuigi on ühe aasta võrra edasi lükatud. Ülemaailmne spordipidu toimub ilma välisturistideta ja mängude toimumise vastu on pandeemia ajal enamik jaapanlastest.

Erinevalt Lennart Merist ei olnud Arnold Rüütel presidendina eriti suur sõnameister, sest tema ainukeseks jäänud lööklause pärineb kahekümne aasta tagant. „Eesti on kreenis!” kuulutas Rüütel presidendiks kandideerides ning tabas selle tõdemusega ajastu närvi. Tõepoolest tundsid paljud inimesed toona, et esimese kümne taasiseseisvumisjärgse aastaga on eelkõige Tallinnas ja Harjumaal elavate kaasmaalaste elu ilusamaks läinud, kuid nemad on vabas Eestis ebaõiglaselt kaotajaks jäänud. Minu mõte hakkas selles suunas, et Eesti on lääne ja Läänemaa poole kreenis, liikuma siis, kui eelmisel pühapäeval vantsisin üle kuue kilomeetri mööda Haapsalut. Kõndisin, nutitelefon käes, mängisin läbi Euro

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Kui Eesti naisliit annab nädalavahetusel üle järjekorras juba kahekümne neljanda aasta ema tiitli, siis on selle saaja oma eelkäijatega võrreldes ebamugavas olukorras. Seda põhjusel, et kogu ajakirjandus on viimasel aastal väga palju rääkinud kasulaste piinamise pärast süüdi mõistetud ning vanglakaristust kandvast Malle Kobinast. Mitte üheski neist meediakajastustest pole jäetud mainimata, et 2013. aastal pälvis Kobin aasta ema tiitli. Seetõttu mõtlevad inimesed järgmise aasta ema tiitli saaja nime kuuldes tahtmatult, millised luukered sellel naisel kapis olla võivad.