Silt: hannes rumm

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="300"] Hannes Rumm[/caption] Kõik eestlased on näinud 20. augustist 1991 kell 23.03 pärinevat filmilõiku, kus ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis teatab: „Selle otsuse poolt on 69 rahvasaadikut, vastu ja erapooletuid ei ole. Otsus on vastu võetud.” Ja kopsab siis spiikrihaamriga otsuse kinnitamiseks. Seda minutipikkust filmilõiku korrati sadu kordi tänavu augustis, mil me õiglase uhkusega tähistasime taasiseseisvumise 30. aastapäeva. Kahjuks kinnistasid juubelipidustused minu meelest nooremates inimestes järjest süvenevat ekslikku muljet, et eestlased hakkasid end 1988. aastal vabaks laulma, kuni augustis 1991 hakkaski oma riik sujuvalt tööle.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Keskkonnaminister Tõnis Möldri ametist lahkumist käsitleti kui üht poliitikut tabanud isiklikku saatuselööki, mis on ainult tema ja tema kodupartei probleem. Sama juhtus vaid veidi varem kultuuriminister Anneli Oti lahkumisega. Kuigi lahkumise põhjus oli ministri ametialane läbikukkumine, õnnestus Keskerakonnal teha sellele suitsukatet jutuga ebaõiglastest rünnakutest, mis ministrit tema vaktsineerimise teemal tabasid. Viimastel aastatel on aeg-ajalt ikka kombeks kurta, et riigikogu liikmete tase ajapikku aina langeb. Ei vaidle vastu, aga minu meelest on probleem palju tõsisem – ajapikku aina langeb ka ministrite professionaalne tase. See on aga palju ohtlikum, sest ministrite otsustel või otsustamatusel on Eesti igapäevaelule märksa vahetum mõju kui seaduste kvaliteedil.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="300"] Hannes Rumm[/caption] Kohalikest valimistest on nüüd möödas kaks nädalat ning suuremalt jaolt on selge, kes hakkab meie linnu ja valdu järgmised neli aastat valitsema. Haapsalus ruulib ja roolib jätkuvalt Urmas Sukles, Tallinna tüür on pea sama kindlalt Mihhail Kõlvarti käes, kuigi lõplikult on valimistulemused veel vormistamata. Aga lisaks võimu jagamisele linnades ja valdades on kohalikel valimistel ka selge mõju sellele, mis hakkab toimuma terves Eestis nii nüüd kohe kui ka poolteise aasta pärast. See tänases kolumnis jutuks tulebki.

src="https://online.le.ee/wp-content/uploads/2021/08/Presidendiks-valiti-Alar-Karis-ERR-12.jpeg" alt="" width="2000" height="1334" class="aligncenter size-full wp-image-340331" /> Esmaspäeval ametisse astunud president Alar Karisel oli palju lihtsam tööd alustada kui tema eelkäijal Kersti Kaljulaidil, sest sportlaste keeles jõudis ta enne starti korralikult sooja teha. Kaljulaid valiti presidendiks 3. oktoobril ning ametisse astus ta juba 10. oktoobril. Seejuures kutsuti Kaljulaid presidendikandidaadiks vaid mõni päev enne valimisi riigikogus. Seevastu Karis valiti presidendiks 31. augustil ning ametisse astus alles 11. oktoobril. Nende nädalatega pani ta kokku korraliku nõunike tiimi, valmistus töö alguseks rahulikult infot kogudes ja oma esimesi samme riigipeana põhjalikult läbi mõeldes. Seda oli tunda ka avakõnest riigikogus, kus kõik olulised teemad olid süstemaatiliselt kaardistatud.

[caption id="attachment_327504" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm. Arhiiv[/caption] Kuigi kohalike valimiste tulemuse selgumiseni on aega vaid kaks nädalat, on see sügis poliitikas olnud üllatavalt rahumeelne ja isegi igav. Vaikse tuulega on osanud kõige edukamalt purjetada keskerakondlane Mihhail Kõlvart, ning EKRE esimees Martin Helme. Kui Kõlvartit on alati iseloomustanud põhimõte „tasa sõuad, kaugele jõuad”, siis Martin Helme tegi aasta algul eduka käiguvahetuse.

[caption id="attachment_327504" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm. Arhiiv[/caption] Mõnel 20–30aastasel eestlasel võis juubelipidustustest jääda mulje, et kui kolmapäeval, 20. augustil 1991 hääletas 69 Eesti Vabariigi ülemnõukogu liiget iseseisvuse taastamise poolt, siis hakkas meie väike tubli riik järgmisest esmaspäevast toimima nagu Soome. Mulje võis tekkida põhjusel, et pärast suurejoonelist iseseisvuse taastamise juubeli tähistamist pole üldse räägitud sellest, mis Eesti riigist edasi sai. Kuigi ettevalmistused oma riigi taastamiseks olid 1991. aasta sügiseks poole peal, tuli kohutavalt palju selliseid asju, mida me praegu enesestmõistetavaks peame, 30 aastat tagasi peaaegu tühja koha pealt ülehelikiirusel ära teha. Esimene näide on oma riigi piiride valvamine. Mis te arvate, kes aitas Eesti vabariigil kiirkorras piirivalvureid välja õpetada? Ei, need ei olnud soomlased ega ameeriklased. 2. septembrist 1991 hakkasid vastavalt peaminister Edgar Savisaare ja Balti sõjaväeringkonna piirivalvevägede ülem

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Vaira Vīķe-Freiberga pani 1998. aastal maha psühholoogiaprofessori ameti Montreali ülikoolis ning kolis pensionieelikuna Riiga väikest Läti instituuti juhtima. Vähem kui aasta hiljem sai 61aastasest naisest tema enesegi jaoks täiesti ootamatult riigipea, sest seimis kukkusid järjest läbi kõik mõne Läti erakonnaga seotud kandidaadid. Presidendivalimised venisid 1999. aastal piinlikult pikale hoolimata sellest, et Läti presidenti peab parlamendis toetama ainult 51 liiget 100st. Viimases hädas pandi ametisse tundmatu välisläti teadlane, kes hoolimata väga madalatest ootustest osutus suurepäraseks riigipeaks nii sise- kui ka välispoliitiliselt. Kui küsida praegu Eesti inimestelt, millist Läti presidenti viimasest 25 aastast kõige paremini teatakse, siis oleks selleks suure ülekaaluga „hädapresident” Vīķe-Freiberga. Esimene tarkus. Seepärast ärritas mind juba 2016. aastal halamine selle üle, et presidendiks saanud Kersti Kaljulaid on vähe tuntud ja tema reiting arvamusküsitlustes on ju piinlikult madal. Nagu tõestas juba Vīķe-Freiberga näide, leiab presidendi väärtus kinnitust mitte valimiste eel, vaid ametiajal tehtud arvamusküsitlustes.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Presidendivalimised rikuvad jälle paljude inimeste tuju, sest need edenevad vaevaliselt ja taas tekitab arusaamatust, miks presidendi valimise kord nii keeruline on. Vaatasin enda ja lugejate mälu värskendamiseks järele, kuidas praegune presidendivalimiste kord paika pandi. Isegi äsjaste juubelipidustuste ajal ei olnud üldse juttu sellest, et 20. augustil 1991 kuulutas ülemnõukogu välja iseseisvuse taastamise ning (!) kutsus kohe sama otsuse teise punktiga kokku Põhiseaduse Assamblee. See kogu pandi kokku võrdselt kolmekümnest ülemnõukogu ja Eesti Kongressi esindajast. Assambleesse kuulusid näiteks Arnold Rüütel ja Marju Lauristin, Jüri Adams ja Rein Taagepera, Mart Laar ja Lennart Meri, aga ka kirjanikud Hando Runnel ja Ain Kaalep. Assamblee töötas 13. septembrist 1991 kuni 10. aprillini 1992. Selle töö tulemusena valminud põhiseaduse kiitsid 1992. aasta juunis rahvahääletusel osalenud 446 708 Eesti kodanikust heaks 92 protsenti. Assambleel korduvalt varemgi jutuks olnud presidendivalimiste korda arutati põhjalikult 6. ja 7. veebruaril 1992. „Käesoleva põhiseaduse eelnõu sünd on ilmselt olnud hirmu ja armu omavahelise võitluse ere näide,” ütles assamblee ekspertkomisjoni juht Jüri Raidla. „Kõige selgepiirilisem on olnud hirmu ja armu vahekord parlamendi ja presidendi suhte käsitlemisel. Ühed tunnevad hirmu nn presidendidiktatuuri ees, teiste jaoks pole vähem jube nn parlamenditürannia. Kesktee leidmine nende vahel polegi nõnda lihtne.”