Silt: erkki bahovski

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.[/caption] Jutt sellest, et halvasti öeldud sõnad jäävad vaid sõnadeks ja et aeg-ajalt peabki krõbedalt ütlema, on paraku vale. Pärnu kultuuriklubis Tempel toimunu näitab selgelt, et sõnadega asi ei piirdu. Nimelt kogunes grupp EKRElasi 26. septembril Templi ette, et pildistada inimesi, kes olid tulnud vaatama ameerika lesbilise poetessi Emily Dickinsoni eluloofilmi „Metsikud ööd Emily seltsis”. EKRE polnud rahul ka sellega, et Pärnu linnavalitsus toetab Templit, kus peeti LGBT+ filmifestivali Festheart, mille raames linastus ka Dickinsoni elust rääkiv film. Filmi ennast oli saabunud vaatama vaid kolm inimest, sest ilmselt oli EKRE kihutustöö Templi vastu olnud piisav. Aga ikkagi – mida peaks mõtlema ja tundma, kui keegi sind kinno minnes  pildistab? Fotod olla küll lõpuks kustutatud, aga ülima tõenäosusega ei jää see viimaseks korraks. Füüsilise turvatunde kadumisele lisaks võib pildistamisele järgneda ahistamiskampaania sotsiaalmeedias, kus kinokülastaja pilt pannakse üles teatud gruppidesse parastamiseks. Kas me sellist Eestit tahtsimegi?

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.[/caption] Enne valimisi ikka juhtub. Nii juhtus näiteks sotsiaaldemokraat Rainer Vakraga, et Eesti Ekspress avastas tema bakalaureusetöö plagiaadi. Nüüd on enne oktoobris peetavaid valimisi juhtunud ka Kanada peaministri JustinTrudeauga. Välja on ilmunud pildid ja videod tema 20ndatest eluaastatest, mil Trudeau kehastus grimmi abil mustanahaliseks (räägitakse nii blackface’ist kui ka brownface’ist). Ent kui Vakra lõputöö osutuski plagiaadiks, siis Trudeau puhul asi nii ühemõtteline pole. Muidugi tekib esmalt küsimus, miks ilmusid need pildid välja alles nüüd, mitte siis, kui Trudeau esimest korda peaministrikohta jahtis, kuid võibolla ei peetud teda toona piisavalt tõsiseks kandidaadiks.

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.[/caption] See nädal tõi meile uudise, mille järgi jääbki Eesti Päevaleht ilmuma viiel päeval nädalas. Suvine viiepäevane ilmumistsükkel osutus ilmselt kulude seisukohalt nii mõistlikuks, et EPL otsustas viiepäevase ilmumisega ka jätkata. Ma töötasin paarkümmend aastat tagasi Postimehes, kui leht otsustati panna käima ka pühapäeviti. Just vastuseks sellele, et Eesti Päevaleht otsustas pühapäeviti ilmuda. Niigi polnud ajakirjanikel vahet, kas tööl olla riigipühadel või pühapäeviti, kuid peaaegu sajaprotsendilise tõenäosusega ei pidanud laupäeviti tööl käima (välja arvatud erakordsete sündmuste kajastamine, aga kirjutama ikka samal päeval ei pidanud). Nüüd siis lisandus laupäevane tööl käimine. See kõik oli väga tüütu ja ehkki loomulikult ei olnud kogu toimetus laupäeviti tööl, sest järgmise päeva leht oli õhuke, rikkus pühapäevane leht ajakirjanike nädalavahetuse korralikult ära.

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.[/caption] Nende ridade kirjutamise aegu peaks üleatlandiliselt purjereisilt New Yorki jõudma Rootsi keskkonnaaktivist, 16aastane koolitüdruk Greta Thunberg. Purjereisi võttis Thunberg ette selleks, et veenda inimesi vähem lennukiga sõitma. Thunberg pälvis meedia tähelepanu nn koolistreikidega Rootsi parlamendi ees. Praeguseks on temast saanud üleilmne keskkonnaaktivist, kelle sõnul tuleb tegutseda kohe, sest muidu ei jää planeedist suurt midagi alles. Kliimastreigid on levinud nüüdseks üle maailma, kaasa arvatud Eestisse, kus kliimamuutustele on tähelepanu juhtinud esmajoones koolilapsed. Thunbergi tegevus pole jätnud mõju avaldamata. Rootslased on näiteks võtnud kasutusele sõnad flygskam ja tågskry, mis tähendavad vastavalt lennuhäbi ja rongiuhkust. Ehk siis kokkuvõetuna: üha vähem rootslasi lendab lennukiga ja üha rohkem sõidab rongiga. Sest nii on keskkonnasõbralikum.

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.[/caption] Siseminister ja EKRE esimees Mart Helme õnnitles Briti vastset peaministrit Boris Johnsonit ja pakkus brittidele abi suveräänsuse taastamisel, kui nad lahkuvad Euroopa Liidust. Et see ongi umbes nii, nagu meie kunagi lahkusime  Nõukogude Liidust. Helme võrdlus Euroopa Liidu ja Nõukogude Liidu vahel ajas närvi välisministeeriumi asekantsleri Matti Maasika (nentigem samas, et temast saab Euroopa Liidu suursaadik Ukrainas), kes küsis Twitteris, missugune on õieti Eesti välispoliitiline kurss. Sealtpeale on vallandunud sõnasõda EKRE, EKRE toetajate ja Maasika vahel.

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.[/caption] Välispoliitikat defineeritakse üldiselt kui instrumenti, millega riik edendab ja kaitseb oma huve väljaspool riigipiire. Seda muidugi üldiselt, sest üleilmastumine on teinud ka sellesse klassikalisse definitsiooni oma korrektiivid: riigi huve tuleb edendada ja kaitsta ka riigipiiride sees ning tihti pole riigipiirid olulised ehk välispoliitika on segunenud sisepoliitikaga ja vastupidi.

[caption id="attachment_218287" align="aligncenter" width="900"] Erkki Bahovski.[/caption] Juuni keskel oli majandus- ja kommunikatsiooniminister Taavi Aas sunnitud tegema avalduse, et raha raudtee ehitamiseks Haapsalu ja Rohukülani ei jätku. Esialgu ehitatakse raudtee valmis Turbani. Võib muidugi küsida, missugune mõte on Turbal kui lõpp-peatusel – sest tavaliselt jookseb raudtee kahe linna vahel –, aga kui raha ei ole, siis pole midagi teha. Mäletatavasti oli Haapsalu raudtee sees igasugustes valimislubadustes, seda nii kohalike kui ka praeguste, riigikogu valimiste eel. Haapsalu raudtee eelarvest mahakriipsutamisele oli eelnenud valitsuse otsus taganeda kokkuleppest, mille järgi kasvab teaduse rahastamine Eestis ühe protsendini sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Sellega kaasnes teadlaste mõnitamine nende nimetamisega punaprofessoriteks. Pole kahtlust, et mõneski ülikoolis on tööl nõukogude aja jäänukid, kes on üles kasvanud marksismi-leninismi „viljastavates” tingimustes, kuid enamik teadlasi on juba nooremad ja pole suure tõenäosusega Marxi lugenudki. Kuid nii see riigivanker – või peaks äkki ütlema: riigirong – meil veereb. Rahaga on lihtne: seda kas on või ei ole. Ilusad valimislubadused on sattunud tegelikkusega silmitsi.

[caption id="attachment_208962" align="alignnone" width="923"] Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.[/caption] Mis on laulupeo mõte? Tõepoolest, mis võiks viia inimesed 2019. aastal laulukaare alla koos laulma? Mikk Pärnitsa 2017. aasta artikkel Sirbis (14.07.2017), kus ta võrdles laulupidu apartheidiga, väites, et laulupidu eksisteerib üldse tänu Venemaale, sest aitab koos hoida eestlust, tekitas tormi veeklaasis ja pani mõne eriti rahvuslikult meelestatud inimese tegema üleskutseid kultuurileht sulgeda.