2

Erkki Bahovski: Habarovski hoiatus

Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.

Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.

Aastaid tagasi õnnestus mul sattuda Siberisse, Baikali järve juurde. Eks uudistamist oli palju, kuid üks enim hämmastanud asju oli kohalike viha Moskva ja moskvalaste vastu.

Meid, baldimaalasi koheldi kui välismaalasi – et ka meie mässasime Moskva vastu, siis võis olla ka ühise vaenlase äratundmisega. Ja see viha polnud mingi porin, mida Eestis kuuleb maal mõnikord tallinlaste kohta. See oli ikka tõsine viha.

See kõik tuli meelde, kui nägin Habarovski protestijate siltide seas ka kirja, mis teatas, et „Me vihkame Moskvat”. Tehniliselt võttes pole Habarovsk enam Siber, vaid Kaug-Ida, kuid Moskva sekkumist ei sallita sealgi.

Mõnikord on mässu/ülestõusu/revolutsiooni puhkemiseks vaja katalüsaatorit. Kui USAs oli selleks mustanahalise George Floydi tapmine, siis Habarovski – ja nüüdseks juba mujale levinud – protestid käivitas Habarovski kuberneri Sergei Furgali arreteerimine 9. juulil, kui teda süüdistati seotuses 15 aasta taguste mõrvadega.

Tegelikuks arreteerimise põhjuseks peab opositsioon asjaolu, et liberaaldemokraatlikku parteisse kuuluv Furgal võitis kaks aastat tagasi kohalikud valimised Kremli toetatud kandidaadi ees.

Kohalikele paistis Furgal meeldivat. Uudisteagentuurid on rääkinud inimestega, kelle sõnul polnud Furgal Moskvast määratud, ja mis peamine – ta olevat üritanud ka midagi kohapeal ära teha ning oli suhelnud oma valijatega otse.

Nähtus, mis demokraatlikus riigis peaks olema tavaline. Aga Venemaal tekitab tõelise demokraatia juurutamise väljavaade Kremlis paanika, meenutatagu ka Moskva hirme värviliste revolutsioonide ees.

Väga raske on öelda, kas Habarovski protestidel on ka mingisugune kauakestvam mõju Venemaa arengule. Kuid on selge, et Moskva ei suuda alati veatut mängu mängida ja praegune protest provintsist on selgelt Kremli aps.

Muidugi võib küsida, kas Furgal ohustas kuidagi teadlikult keskvõimu, kuid ilmselt peitus vastus tema enda käitumises – juba ainuüksi asjaolu, et võimul on keegi, kes pole saanud toetust Kremlist ja keda toetavad inimesed, on ohtlik eeskuju.

Nii-öelda legaalne värviline revolutsioon. Või oli Venemaa presidendil Vladimir Putinil vaja kohe hoiatavat näidet pärast seda, kui ta oli saanud referendumil juuli algul sisuliselt võimaluse jätkata eluaegse presidendina.

Kui mõelda Venemaa ajaloole, siis on keskvõim alati kartnud riigi lagunemist. Ametlikult on Venemaa küll föderatiivne riik, kuid kohapealsetele võimudele pole palju iseseisvust antud.
Hirm välisvaenlase ja riiki lagundavate jõudude ees on ajalooliselt Venemaal sügavale juurdunud. Samas on praegu, 21. sajandil, küsitav, kuidas seda kontrolli ikka teostada.

Habarovsk asub Moskvast umbes 8000 kilomeetri kaugusel. USA on ka föderatiivne riik, kuid näiteks Seattle asub Washingtonist u 4500 kilomeetri kaugusel ja pealinn Seattle’is ka kõike ei kontrolli.

Moskva asub Euroopa pealinnadele lähemal kui Habarovskile. Mõistlik oleks ju anda kohalikele tegutsemisõigus, aga ajaloolised hirmud takistavad Kremlil seda tegemast.

Ajalooliselt on Venemaa arengut mõjutanud ülestõusud ja revolutsioonid aset leidnud peamiselt kas Peterburis või Moskvas.

1825. aasta dekabristid, 1917. aasta Veebruarirevolutsioon ja oktoobripööre Peterburis/Petrogradis ning 1991. aasta riigipöördekatse nurjamine Boriss Jeltsini poolt Moskvas.

Kõik need sündmused on mõjutanud Venemaa ajalugu ja Vene mõtlemist. Mujalt alanud ülestõusud pole Venemaa arengut nii palju mõjutanud. Isegi Jemeljan Pugatšov, kes tuli mujalt kui Moskvast või Peterburist, ei suutnud väärata keskvõimu. Ehkki samas sundis Pugatšovi ülestõus Katariina II rohkem kruve kinni keerama. Nii et jälg Pugatšovist jäi.

Protestide/ülestõusude/mässude/ revolutsioonide õnnestumine sõltub ka konkreetsetest inimestest. Kui Habarovski protestid levivad jõuliselt üle Venemaa, võib Kremlil tekkida raskusi.

Praegu suhtub näiteks Levada keskuse tehtud küsitluse järgi Habarovski protestidesse soodsalt 45 protsenti inimesi ja negatiivselt vaid 17 protsenti.

Ent nagu mitme varasemagi Vene protesti puhul, ei tasu kohe hõiskama hakata ja Kremli langemist kuulutada. Pealegi, nagu näitas 1917. aasta ajalugu, võib heade, demokraatlike kavatsustega alanud revolutsioon muutuda millekski väga jubedaks.

Tulevikku me ei tea ja võibolla mäletame mõnekümne aasta pärast Vladimir Putinit hoopis teist- moodi – valitsejana, kes küll kasutas mõningasi jõuvõtteid, kuid kes massirepressioone ei rakendanud ja kelle ajal oli venelastel suhteliselt hea elu.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
uskmatu toomas
uskmatu toomas

Kangesti on keelel küsimus kas eelnevas kommentaaris kirjutatu kehtib ka tulevikus Lukasenko kohta ? Isiklik arvamus on,et kehtib 100%.

uskmatu toomas
uskmatu toomas

“Tulevikku me ei tea ja võibolla mäletame mõnekümne aasta pärast Vladimir Putinit hoopis teist- moodi – valitsejana, kes küll kasutas mõningasi jõuvõtteid, kuid kes massirepressioone ei rakendanud ja kelle ajal oli venelastel suhteliselt hea elu.”
Kuidas julged niimoodi väita,kas ei karda karma kättemaksu ?
Meie ametlik poliitika on sirgjooneline mis venemaal on paha ja mis ameerikas on hea !

wpDiscuz