Silt: Aidi Vallik

[caption id="attachment_353753" align="alignnone" width="474"] Katarine Rosalie. Illustratsioon: Karel Rahu[/caption] Armas rahvas, mu süda on jälle kord purunenud tuhandeks killuks teie pärast, sest te olete asunud kurjuse teele! Te olete pimedad ja armetud nagu äsjasündinud kassipojad, ning kurdid ja õelad nagu maod. Ning ma hüüan teile pisarate purskudes: ärgake ometi, inimesed! Kuidas te ei mõista, et vaenlane ei maga, vaid varitseb hämarates nurgatagustes, et vargsi ning äkiliselt rünnata ja salvata? Aga ta ohvrid on juba märgistatud. Meist kõigist korraga ta jagu ei saa, isegi kui temal on kasutada verekoerad ja meil ainult lumepallid. Sellepärast tahab vaenlane tühistada üksteise järel meie juhid ja eestvedajad, meie kaitsjad ja mõttekaaslased. Otse nad enam rünnata ei julge, sest nad on juba tunda saanud infotehnoloogia jõudu. Me läheme meeleavaldustele, kummaski käes mobiiltelefon, me filmime kõik üles ja teeme nende vägivalla Facebookis ja Instagramis avalikuks. Ja seda need nurjatud kardavad! Seepärast võtavadki nad

[caption id="attachment_353753" align="alignnone" width="474"] Katarine Rosalie. Illustratsioon: Karel Rahu[/caption]  Armas rahvas, me elame kibedatel päevadel. Meie valitsus on suunanud irevil hambad omaenda rahva vastu, valmis kõiki teisitimõtlejaid lõhki rebima. Selleks ei põlga ta ära peale hammaste ka küüsi, saates rahumeelsetele meeleavaldajatele kallale hambuni relvastatud teenistuskoerad ja isegi veel rohkem relvastatud politsei eriüksuse! Meid kõiki, kes me läinud nädalal Toompeale suundusime, takistati relvade ja karjuva füüsilise vägivallaga, meid eraldati sunniviisiliselt meie sõiduvahenditest – kuid me ei andnud alla. Me ei anna kunagi alla, vaid jätkame võitlust meie kõikide vabaduse ja vaba Eesti nimel – ja ka teie nimel, kes te olete liiga pimedad selleks, et üldse arugi saada oma vabaduste äravõtmisest.

[caption id="attachment_309826" align="alignnone" width="1024"] Aidi Vallik. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Kõik aastad on tulnud selleks, et 365 päeva pärast ka minna – enamasti mõtled, et tänu jumalale, vahel jällegi on kahju aasta sabast lahti lasta, sest see on nii hea olnud. Nüüd veerebki ajaloo kolikambrisse 2021. aasta – teine koroona-aasta, vaktsineerimisaasta, kohalike omavalitsuste ja presidendi valimise aasta, Kaja Kallase valitsusaasta, koroonavastaste mürglite aasta, kõrvetavalt kuuma suve aasta ja tavatult varase talvetulemise aasta… ja nii edasi, kuidas kellelegi. Palju sellest, mis oli, on osutunud õpetlikuks ja harivaks. Ehk ongi praeguse aja suurimad õppetunnid seotud rahvahulkade mõjutamise ja manipuleerimisega, teiste inimeste usaldamise ja mitteusaldamise küsimusega, tõese ja ebatõese info eristamise ning infoallikate valiku oskustega.

[caption id="attachment_350018" align="alignnone" width="2000"] Läänemaa ühisgümnaasiumi haikukirjutajad koos oma õpetajate ning kirjanike Adam Culleni ja Aidi Vallikuga. Foto Ilme Sepp[/caption] Viimasel ajal on ilmunud üha enam Haapsalu-ainelisi raamatuid. Näib, et Haapsalu inspireerib loomeinimesi. Selleks, et innustada gümnasiste kirjutama ja väärtustama kodukanti, tegi Ilme Sepp Lääne maakonna keskraamatukogust ettepaneku korraldada Läänemaa ühisgümnaasiumi õpilastele omaloomingukonkurss „Minu Haapsalu“. Säärast võimalust ei saanud käest lasta.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption]  On õnnelikke aiapidajaid, kes ei tee oma viljapuuaias eriti midagi peale puude istutamise ja kevadise lõikuse, kuid sellest hoolimata kannavad nende kirsi-, ploomi-, õuna- ja pirnipuud igal aastal külluslikult terveid vilju. See, kel aga nii palju õnne pole olnud või enam ei ole, võiks novembris pühendada päevakese või paar viljapuude sügishoolduseks. Sügisese hoolduse eesmärk on vähendada taimekahjustusi tervelt neljas valdkonnas. Esiteks, paljudele kahjuritele ja haigustekitajatele (bakteritele ja seeneeostele) meeldib talvituda oma (ka potentsiaalse) peremeestaime turvalises läheduses, et kevadel alustada oma uut elutsüklit võimalikult mugavalt ja kiiresti. Viljapuude alla mädanema jäetud mahakukkunud viljad on suurepärane algus järgmise aasta mädanikele, seepärast tuleks need kindlasti sealt ära koristada – aga mitte kompostikasti. See haiguste pesa tuleks hoopis krundiservas maha matta või vedada kuhugi kõrvalisse võssa, kus metsloomad neist veel omale suupoolist leiavad. Et siin Lõuna-Eestis on suured taluõued tihtilugu tarastamata, siis mõnes aias on puualuste puhastamise võtnud enda peale kitsed, kährikud või rebased, ja aiapidajal jääb üle vaid mahajäänud puulehed kokku riisuda ja komposteerida. Puude alla pole lehti mõtet jätta, sest nende vahel leiavad omale mõnusa talvitumispaiga kahjurid.

[caption id="attachment_333269" align="alignnone" width="758"] Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur[/caption] See suvi on olnud väga kuiv. Jaaniöö vihm on jäänud mitme nädala taha ning pärast seda pole meie kant saanud sademeid rohkem kui mõni üksik hõre tilk mõnest üksikust pilveservast. Muru kolletab, taimed on vaevas, aiapidajad mures. Eriti ohus on sama aasta kevadel-suvel istutatud taimed, mis pole jõudnud oma juuri veel kuigi sügavale ajada või pole veel täielikult juurdunudki. Samuti on köögiviljade jaoks vesi kriitilise tähtsusega. Neist üsna palju taluvamad on juba varasematel aastatel istutatud püsililled, neist veel vastupidavamad vanemad põõsad-okaspuuvormid, ja kõige vähem ohustatud on muidugi juba suured puud, kelle juured ulatuvad sügavamale-kaugemale mulda, et sealt allesjäänud niiskust üles leida. Et suviti tuleb lühemaid või pikem

Tulbi tunneb ära igaüks, ka täiesti aianduskauge inimene – muidugi juhul, kui sordiaretus pole vahepeal hirmsasti möllanud ja mõne erilise sordi õisi näiteks liilia- või pojengilaadseks moondanud. Tulpe on aga terve suur perekond, kuhu kuulub sadakond eri liiki tulpe, ja erinevaid, rohkem või vähem edevamaid, tuntud ja tundmatumaid sorte on olemas lausa kümne tuhande ringis. See kõige klassikalisem tulbi moodi tulp, mida lapsedki oma piltide peale joonistavad, on aga arvatavasti meie aedades kõige levinum, ja kõige kauem tuntud nn darvinhübriid, vana „taluaiatulp”. Kes ei teaks noid erepunaseid ja täiesti lollikindlaid „Apeldoorne” või kollaseid „Golden Apeldoorne”, mis ilma igasuguse hoolduseta elavad ja kasvavad sama koha peal aastakümneid, nii et pole häda midagi. Et see vana tulpide sordirühm on ülilihtne kasvatada, on arvatavasti ka põhjus, miks Eestis kõigepealt just need levima hakkasid: algul mõisaaedades, aga alates