Silt: Aidi Vallik

Kui meie aknavaadetes ei ole väga päikselisi alasid, mis lubaksid edukalt kadakaid ja mände kasvatada, siis pole me ometi sellepärast veel plindris, vaid võime pilgu suunata valguse suhtes leplikumate okaspuude poole. Ja neid on palju! Enamik kuuskede liike näiteks elab hea meelega ka poolvarju aladel, kus päikest päevas ehk vaid neli-viis tundi. Peaasi, et muld oleks meeldivalt parasniiske, mitte väga kuiv ega ka liiga märg. Täispäikselist kohta vajavad siiski näiteks torkavad kuused (rahvasuus „hõbekuused”, rahvusvahelises aianduskeeles Picea pungens) ja selle sordid, samuti mustad (Picea mariana)ja Engelmanni kuused (Picea engelmannii) ning veel mõned vähem levinud liigid. Samuti erinevad kuuskede liigid selles suhtes, kuidas nad taluvad linnaelu – see tähendab heitgaase ja muud õhusaastet. Kuna meie kõige tavalisem harilik kuusk on selle koha pealt väga hell, siis suurte teede ääres või linnasüdametes on hoopis kindlam kasvatada torkavat kuuske, Serbia kuuske (Picea omorika) või Engelmanni kuuske. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, on olemas ka külmaõrnu kuuski, mille kasvatamine Eesti sisemaal sageli ei õnnestugi. Sellised on näiteks Sitka kuusk (Picea sitchensis)ja idakuusk (Picea orientalis). Küll võib Haapsalus ja Lääne-Eesti rannikul üldse, samuti saartel neid suurema edulootusega katsetada. Kuuskede hulgast leiab tohutu kauneid ja omapäraseid sorte, ka neid on olemas igasuguse kasvukujuga, tüsedamaid ja pliiatssaledaid, kää

Paljud aiapidajad armastavad roose, kuigi need kipuvad enamasti olema väga töömahukad lilled. Kevadest sügiseni aina pritsi neid, küll tahmlaiksuse, küll mõne muu seenhaiguse või näljaste satikate vastu, sügisel aga mässa nende talveks valmis panemisega. Isegi talvel ei saa süda rahu, eriti kui korralikku lund pole maha tulnud ja üks talvine vihmasadu ajab teist taga. Kevadel vaatavad meile mahakooritud talvekatete alt aga pahatihti vastu mustaks tõmbunud tüükad ning siis saab jaanipäevani mõistatada, mis saab: kas jäävad ellu või on tõesti lõplikult läinud. Sellepärast ma enam peenraroosidega mässata ei viitsigi. Olgu nad pealegi lillemaailma kuningad ja õitsemisajal hingematvalt kaunid. Las jääb see ilu minust hoolsamatele inimestele. Nii ma isegi ei planeerinud

Paratamatult jõuab sügisel millalgi kätte see päev, millal ilmateade annab esimese öökülmahoiatuse. Kui tõsiselt seda võtta, oleneb peamiselt aia asukohast. Sellepärast on väga kasulik, kui aiapidaja viitsib igal aastal aias toimuva kohta märkmeid teha: millal sulas lumi, millal oli viimane kevadine öökülm, millal sügisene esimene. Viie-kuue aastaga peaks välja joonistuma, kas aed langeb juba esimese öökülmalaine alla või on aega veel teise või kolmandani, ja millal tavaliselt see tulemas on. Mina olen kuue aasta jooksul selgeks saanud, et kõige külmemas kohas ma ei elagi. Eelnevatel sügistel on mu aeda tabanud umbes teine

[caption id="attachment_310904" align="alignnone" width="2000"] Kirjanik Aidi Vallik esitles trükisooja "Minu Haapsalut" nädala eest Haapsalus nostaliapäevade ajal. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Aidi Valliku „Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn” avab lugejale kadunud maailmade ilu. „Minu Haapsalu” on puhas nostalgia – igatsus kadunud aegade järele. Alates kleidist, mis on nii ilus, et selle peale kampsun panna tundub täiesti mõttetu, ja oh kui jämedatest hõberemmelgatest Eeslahe ääres, ning lõpetades mis tahes kontserdi esimeste kitarrihelidega, mis kaiguvad alati läbi suvesumeda Haapsalu õhtu. Kõik see on läinud, saanud mälestuseks, ja kadunud maailmades on alati midagi paeluvat.

Olen vaadanud, et tõhusalt multšimata alal on kaks nädalat see intervall, mille tagant pinna peaks jälle üle käima, et seal elu väga metsikuks ei läheks. Kuigi see sõltub ka kohast ja pinnasest. Haapsalu aiaga võrreldes on mu nüüdne muld erakordselt umbrohurikas: põlluservadest külvab tuulega mida kõike, ja külgedelt ajavad end istutusaladele sisse juurumbrohud nagu naat, orashein, põldohakas… Ei julge isegi öelda, et näe, põldosja mul vähemalt ei ole, sest nii kui ütlen, võin ära sõnuda.

[caption id="attachment_224741" align="alignnone" width="900"] Aidi Vallik. Foto: Lemmi Kann[/caption] Endisest haapsallasest kirjaniku Aidi Valliku „Minu Haapsalu” ilmub Petrone Prindi menukas Minu-sarjas, esitleda loodab kirjanik seda Haapsalus nostalgiapäevade ajal. „See oleks tore, kui nii läheks. Eks see üks nostalgiline raamat ole,” ütles Vallik. „Minu Haapsalu” pole veel ilmunud, aga käsikiri on üle antud ja toimetamisel.

Üks mõnusamaid asju on varakevaditi aias ringi käia ja otsida kõikvõimalikke otsakesi ja tutsukesi ja õiekesi, mis end külmast mullast välja on upitanud. Oh, siin on krookused – ma ei mäletanudki, et ma siia sellised olen pannud! Näe, minu sordilumikellukesed õitsevad – ja küll on ikka suured ja isevärki õied neist mõnelgi! Aga mis lõhn sealtpoolt ometi tuleb? Oih – minu lillepeenra-näsiniin on üleöö plahvatanud roosadesse õitesse, ise veel üleni lehitu! Ja siis: appi! Siin on mutt käinud! Suure, suuuuuure kuhja mulda üles ajanud – jumal tänatud, et mitte mu kollaseokkalise kääbusmännikese all, aga… oot-oot… Pagan. Siia ma istutasin ju suve lõpus väikese ja väga sinise ogaputke – kus see on?