Vastuseks minu õelatele fännidele
„Kui inimesed arvavad, et sa oled nad mõtlema pannud, siis sa meeldid neile. Aga kui sa nad päriselt mõtlema paned, siis nad vihkavad sind.” /Don Marquis/
Kommentaaridest lähtudes olen ma paks, loll, tähelepanuvajadusega migrant, kes elab sotsiaalabist. Nojah. Pärast järjest kahe lapse sünnitamist võib see esimene väide isegi tõsi olla. Oma neljakuise ja teise, poolteiseaastase poja kõrval ei olegi mul kõht veel seksikalt lame.
Tähelepanuvajadus on meil kõigil, kuid aastatega olen aru saanud, et minu oma pigem kahaneb kui kasvab. Kolumni alustades olime ise ummikus, infot tundus ühelt poolt liiga vähe ja teiselt poolt liiga palju. Ma ei ole varem teise riiki kolinud. Ja veel lastega. Rasedana. Otsustasin, et jagan oma kogemusi ka teistega, kes sama valiku ees seisavad. Sündis ju otsus seetõttu, et pere koos oleks. Haapsalus ei ole tööpuudust, kui oled ise väärt töötaja. Kui ise tööd ei leia, siis tasub kibestumise asemel oma energia näiteks õpingutele suunata. Arendada isiksust. Mina lahkusin töölt dekreeti ja dekreedist lapsehoolduspuhkusele, sealt peaaegu kohe uuesti dekreeti ja taas lapsehoolduspuhkusele.
Ma pole kunagi aru saanud neist, kes räägivad pahatahtlikult. Asju välja mõeldes. Tausta süüvimata.
Kommentaare lugedes tundsin esimest korda äraoldud aja jooksul, et ma ei tahagi tagasi. Vingujad ja virisejad jäävad. Parem on elada võõrana suures linnas ja vaikselt omi asju ajada. Või siis mitte nii vaikselt.
Et täit ülevaadet saada minu postituste sisust või sisutusest, tuleks need enne kõik läbi lugeda. Ma tean, et neile, kel sama ettevõtmine ees, on need abiks. Kui huvi puudub, pole lugemise kohustust.
Sotsiaalabi kui säärast meil vaja ei ole. Me pole taotlenud korteriüüri toetust ega ühtegi muud üleliigset, pole trikitanud ega petnud. Küll aga saan ma emapalka, mida sain ja oleks ka edasi saanud Eestist. Tundub vahest õiglane ühe riigi emapalgast loobuda, kui ise kohapeal ei ela. Soomes on minu emapalk üsna võrdne Eesti omaga.
Emapalga olen ma välja teeninud tööga. Ärgu tulgu keegi ütlema, et õige inimene, kes tahab ise hakkama saada, sellest loobuks, nagu üks kommenteerija sapiselt märkis.
See, et siia keegi „sääraseid” migrante ei taha, on õigus. Ei taheta neid, kes oma elukoha riigi seadusi ei austa ja Soome riigi kukil almustest elavad. Kirjaoskamatud hariduseta töötud, kes soomlasi põtradeks nimetavad ja ise igal vabal päeval pudelipõhja vaatavad ning oma kodumaal vaid suitsu– ja viinaringil käivad.
Õnneks pole ma tähele pannud, et meie pere ei oleks siin maal oodatud. Mehel on väärikas töö, hea töötasu ja Soome riigile laekuvad maksud.
Ma olen praegu kodune, kuid arvestades oma korralikku resümeed ja viisakat haridust, keelteoskust, pole mul pärast laste aedaminekut mitte ainsatki takistust minna korralikule tööle ja samuti sellelesamale riigile kasulik olla.
Õnneks olen siin elades märganud, et sapisus ja õelutsemine ujub minust järjest kaugemale ja kaugemale. Ju siis olen eluga rahul. Ebakindlus kasvab üle kindluseks.
Kui varem oleks isegi paar nipsakat kommentaari vastu saatnud, siis nüüd olen märganud, et ma isegi ei mõtle halvasti. Mitte kellestki. Olgu ka neil anonüümseil enese väljaelajail hea päev, saavad ehk hinge pealt ära. Ju nad siiski omamoodi hoolivad, ei jäta nad ju lugemata. Kuigi keegi rihmaga kõrval ei seisa.
Ma usun karmat. See on karm kubjas. Halbadest mõtetest saavad halvad teod ja halbadest tegudest sünnib õnnetu elu. Olgem positiivsed ja soovigem head, ainult nii muutub elu paremaks!
Loodan, et saan ühest asjast valesti aru!
Võtame lühidalt kokku – kui lähed netidegenerantidega dialoogi, siis astud tahes tahtmata nende tasemele. Viisaka haridusega ajakirjanikule peaks olema see elementaarne.
Enamus naisi lähebki oma mehele järgi. Enriika kirjutised on aga pehmelt öeldes kibestumist ja saamatust täis. Näha, et inimene üritab elueest ennast ja oma tegevusi kuidagi välja vabandada, rõhutades oma haridusele- mis pole teda tegelikkuses sugugi arukamaks, paremaks või adekvaatsemaks muutnud. Inimene ise ei muutu- olgu tal ükskõik milline see haridus või amet. 🙂
Enriika, sa olevat ajakirjanik nagu ma aru saan. Siis võta seda kriitikat teisiti. Sa peaksid mõistma, et inimesed tahavad kuulda midagi muud kui blogisse kirjutatu ka laiemale lugejaskonnale välja antakse . Praegu arvavad paljud, et meelitad rahvast teisele maale, kuigi kirjutatu mõte on hoopis anda teada, et me saame hakkama. minu rahvas saab hakkama igas riigis. Olen tänulik oma juurtele. Mina vähemalt loen alati selise mõttega. Mina jätan sinu välise külje nii nagu see sul on. Õelus poeb igale poole-olgu ta ilus või inetu. Aga sa oled tubli selles osas, et hoiad peret koos. Kui mees tõmbab Alaskale, siis Enriika… Loe rohkem »
Enriika kirjutab:
Kommentaare lugedes tundsin esimest korda äraoldud aja jooksul, et ma ei tahagi tagasi. Vingujad ja virisejad jäävad. Parem on elada võõrana suures linnas ja vaikselt omi asju ajada. Või siis mitte nii vaikselt.
Ameerika sotsioloog on uurinud väljarännet ning tõdenud, et on kaht sorti minejaid. Ühed. kes lähevad millelegi järele ning teised, kes lahkuvad millegi eest. Esimese kategooria inimesed tulevad tõenäoliselt tagasi, teise kategooria omad üldjuhul mitte.
Kiirabiarst Mari Liigeri pagulase päevaraamatust.
Ei kavatse ka Soome kolida, kuid siiani oli ikka tore lugeda. Enriika oskab sõnu seada ja kui ei miskit muud, siis mulle on need lood olnud meelelahutuslik lugemine. Viimane enese õigustamise/kaitsmise lugu oli esimene, mis ei meeldinud.
Üht, mida peaks küll ütlema,et ma enne pooldan ja kiidan mitmed kordi seda,kui noored omal käel oma jõududega elu elada üritavad,kui et vanemate toel omale majad,maad ostetakse ja vanemate kulul omi lapsi kasvatatakse!
Lugu ei meeldi, aga loevad ja kommenteerivad!
Enriika on igatahes kena ja armas!
ma ei saa aru miks te enrikat sõimate. Mina oma kahe lapsega lähen ka varsti soome elama ja minul on selda lugu põnev lugeda. Saab teada mis ees ootab.
Enne tekstide trükki andmist, oleks võinud mõni keeletoimetaja need üle vaadata.