Idee peita Linnamäe vahele ära viisteist luuletust, kanda peidukohad kaardile ja kutsuda inimesed orienteeruma tundub nii intrigeeriv, et see asi lihtsalt tuleb ise läbi teha.
Päike ripub madalal. Veebruar näitab hambaid. Kell on kümme minutit viie peal. Külma on kümme kraadi. Sikutan Linnamäe raamatukogu ukse lahti.
Seisame kolleeg Kaire Reiljaniga fuajees. Kohe ukse kõrval lauakesel on kaardid.
„Me oleme siin,” ütleb Kaire. Paneb näpu kaardi peale. Uurin, kust ta teab, kus me oleme.
„No tean.” – „Ma küll ei teaks.” – „Sina muidugi ei tea. Sellepärast sind üksi lasta ei saanudki.”
Tõsi ta on. Isikuna, kes kunagi Uuemõisas vastutulija käest küsis, kus pool Haapsalu on, ja tagalinnas senimaani ära eksib, ei ole minust kaardilugejana asja. Toimetuses on see üldteada fakt.
Mul ei tuleks pähegi minna orienteeruma üksi. Tegelikult ei tuleks mulle pähe üldse orienteeruma minna. Välja arvatud juhul, kui tuleb otsida luuletusi, väljas on südatalv ja oht pimeda peale jääda.
Linnamäe raamatukoguhoidja Kaja Puusepp annab lootust, et kolmveerand tunniga
