Täna on hingedepäev ja tavalisest enam mõtleme kõigile neile, kes meie kõrvalt või seast on lahkunud.
Kui lahkunu põrm maetakse või tuhastatakse (nagu viimasel ajal üha sagedamini kombeks), siis tema hing läheb ometi oma teed.
Hinge ei saa katsuda, ei saa ka näha. Nii usume ja aeg-ajalt tunneme, et la
oled sina tulnud ja mullaks pead sina ka saama
Ma pole mullast tulnud. Pigem isa munakotist. Aga muidu muinasjutud on lahedad.
Rõve
igaühel on oma mälestused, mis ei sõltu hingedepäevast, vaid pigem millestki isiklikust. Mõni hoiab neist kramplikult kinni, teine aga üritab peita neid sügavasse hinge põhja, sest nii valus on….
Tegelikult, sa sured lihtsalt ära ja ongi kõik, midagi muud pole olemas, vähemalt füüsikaseaduste järgi. Samas uurides kvantfüüsikat, siis see võimaldab seada kahtluse alla, kas me üleüldse eksisteerime.
Uksehingede hingemattev hingeldamine läks hinge.
Ükskord me hingitseme hingepiinade kiuste, hingematvat hingeldamist trotsides, niikuinii, hing lõngaga kaelas.